Mis on abstraktne?

Mingil hetkel ma enam ei saanud aru millest räägitakse kui räägitakse abstraktsest kunstist, abstraktsest muusikast, sellest, kuidas mingi tegevus on abstraktne, et õigusteadus on abstraktsem kui sotsioloogia, matemaatika abstraktsem kui füüsika, et keegi räägib abstraktset juttu, et kellegil on hea abstraktne mõtlemine ning et abstraktsioonidega mängimine tähendab häma. Ma saan aru, millele viidatakse kui kasutatakse terminit abstrakne, aga mida see tegelikult tähendab, tuleb (taas)avastada. Mis on abstrakne? Loodan, et minu jäämäetiplik ja põgus pealelend abstraktsusele paneb lugejat huvituma sellest kõikehõlmavast ja keerulisest nähtusest.

Mõiste

Abstraktne, mõtteline, meeltega tajumatu, mittekonkreetne. (ÕS 2013)

Abstraktne, abstraheerides loodud, mõtteline; abstraktsioonidel põhinev, neid kasutav; ant.konkreetne. (EKSS) 

Seega on abstraktne midagi, mida ei saa meeltega tajuda, mis on üldine (mitte konkreetne) ja mis on abstraheeritud. Viimane termin, abstraheerimine, on abstraktsuse juures üks olulisemaid, sest näitab, kuidas abstraktsed objektid tekivad.

EKSS justkui vihjab sõnapaariga abstraheerides loodud, et abstraktsed objektid on loodud millestki mitteabstraktsest. Seda väga praktilist protsessi, abstraheerimist, kirjeldab hästi tema etümoloogia: abstrahere ehk ld k ära võtma, eemaldama. Seega on abstraheerimine mingite omaduste mõtteline eemaldamine selleks, et keskenduda teatud (olulistele) omadustele (Meos 2002: 6). Abstraheerimine on üldmõiste loomine. Näiteks raamatult võetakse ära kõik omadused, mis kirjeldavad seda kui üksikut raamatut: must, ladinakeelne, Mati Undi poolt kirjutatud, ning jäetakse alles omadused, mis teevad sellest objektist raamatu: trükitud paberile, köidetud, piisava arvu lehekülgedega. Nii abstraheerisime me konkreetseid omadusi eemaldades mõiste raamat, idee raamatust, mis on üldine ja seob kõiki raamatuid maailmas. Samas ei ole sellist raamatut, mis sarnaneks kõigile raamatutele maailmas, kuid ei oleks tegelikult ükski neist, olemas. Sest see idee raamatust ei oma lehekülgede arvu, värvi ega paberitüüpi, me ei tea kas see on liim- või tekstiilköites jne. Selline raamat saab eksisteerida ainult meie peas. 

Aga ka e-raamat on raamat, kuigi see ei ole köidetud, piisava arvu lehekülgedega ja paberile trükitud. Või on see hoopis kirjandusteos, millest me räägime? Aga kirjandusteost võib ju ka ette lugeda. Ka siis on see olemas, aga justkui pole ka. Kas kirjandusteos on abstrakne? Kirjandusteos on kogum sõnu, mis tähistavad mingit lugu. Kas kirjandusteos on need sõnad või see lugu? Seda segast olukorda analüüsides näeme, et on justkui kolm tasandit: on andmekandja - füüsiline raamat, on sõnad, mida see kannab ning tähendus, mis on sõnadel. Kui seda skeemi abstraheerida, jõuame tulemuseni: tegelikkus, sõna, tähendus. Sellist (maailma)mudelit nimetatakse semantiliseks kolmnurgaks.

The Triangle of Reference, Ogden ja Richards, 1923. Punktiir tähistab tegelikkuse
 ja termini meelevaldset seost samas kui seos mõiste ja termini vahel on kausaalne.

Semantiline kolmnurk visualiseerib seoseid maailma, selle tõlgendamise ja selle mõistmise vahel. Tegelikkus on objektiivne ja peaks kõigile paistma samasugune. Et seda teistele edasi anda, kirjeldame me seda märkide, näiteks keele abil, valime seda tähistama mingisuguse sõna ehk termini. Termin ise on lihtsalt sõna kest tähistamaks mõistet ehk sõna sisu. Termini taga seisab alati tähendus. Sõna ise on osa füüsilisest maailmast, koosnegu see tähtedest või helilainetest. Sõna ise ei tähenda mitte midagi. Mõiste ehk tähendus on aga alati üldine, sest see peab olema arusaadav kõigile. Sellepärast ei ole iga konkreetse laua või raamatu jaoks eraldi sõna, vaid on üldine ettekujutus lauast ja üldine ettekujutus raamatust. Need on mõisted, need on abstraktsed, neid ei ole olemas, ja need on väga üldised. Analoogne on raamatu-kirjandusteose-teksti vaheline seos (Semantilise kolmnurga kohta vt EKI, Tähendus)

Mõiste ja tegelikkuse vaheline seos iseloomustab hästi abstraktsust ning praktikas võib seda kasutada hästi kontroll-skeemina. Näeme, et abstraktne on üldisem ning see on idee. Abstraktsus vastandub nii konkreetsele kui üksikule, sest need räägivad alati mingist kindlast objektist samas kui abstraktne viitab mingile ühisosale, mis kõiki neid objekte ühendab. Nende objektide üldnimetaja on abstrakne, sest see on inimese loodud kategooria, et muuta maailma natuke lihtsamaks. Programmeerimises tähistab abstraheerimine (v ingl k abstraction) protsessi, kus peidetakse kõik ebavajalik info ning jäetakse nähtavale vaid vajalik, et vähendada komplekssust ning suurendada efektiivsust. Paraku  on sellel üldisuse omadusel ka peale lihtsustamise teine tagajärg: üldistades saavad tekkida uued seosed. Seepärast ongi abstraktne mõtlemine nii kõrgelt hinnatud. 

Abstraktne mõtlemine 

Abstraktne mõtlemine on võime arutleda üldiselt, luua seoseid, näha, et mingi konkreetne objekt või sündmus on osa mingist suuremast kategooriast, protsessist, nähtusest. Näiteks nähes alkohoolikut võib abstraktne mõtleja mõelda sotsiaalsetest probleemidest, majandusest, aktsiisist, "joome poole vähem programmist" samas kui konkreetne mõtlemine keskenduks alkohooliku elukvaliteedile, perekonnale, lemmikjoogile, selle maitsele jne. Nähes, et ülemus ei viitsi tööd teha, küsib abstraktne mõtleja, miks seda tüüpi ülemused seda tüüpi ülesannetega ei viitsi tegeleda samas kui konkreetne mõtlemine läheneks ka ülemusele isiklikult. Kui sõdur näeb ründavat vastase tanki, mõtleb ta varjumisele ja oma vastupanuvõimele, luureohvitseri jaoks on see tank aga viide tervele üksusele, vastase pealetungisuunale jne. Loomulikult kasutame me vaheldumisi mõlemat tüüpi mõtlemist. Abstraktne mõtlemine aga aitab lahendada probleeme, sest juhib meid alternatiivide, analoogiate ja paralleelide juurde, teiste sarnaste omadustega objektideni. Mõeldes näiteks narkomaaniale ja selle vastu võitlemisele, tulevad pähe süstlavahetuspunktid, ennetus, tarvitamiskabinetid, diamorfiinravi, uimastite tarbimiseelne testimine jm. Vaadates narkomaaniat aga sotsiaalse probleemina, tulevad pähe ka teised selle sama kategooria, sotsiaalse probleemi liikmed: vaesus, harimatus, alkoholism, töötus, prostitutsioon jne. Läbi üldisema mõiste sotsiaalne probleem, jõuame uute üksikmõisteteni, mis annavad omakorda ideid teistsugusteks lahendusteks. Nii saab ka luureohvitser mõelda edasiliikuvale tangile mitte kui pealetungile, vaid üldiselt manöövrile. Manööver võib aga olla petlik, toetav, siduv, lagundav jne: avaneb oluliselt laiem pilt vastase võimalikust tegevusest.

Nüüd muutub arusaadavaks ka abstraktse keskvõrre abstraktsem. Abstraktsem ehk veel üldisem hõlmab veel rohkemaid objekte. Nii on sotsiaalne probleem abstraktsem kui narkomaania; õigus abstraktsem kui sotsioloogia; matemaatika kui omamoodi instrumentaal-teadus on kasutusel väga paljudes valdkondades ning on abstraktsem kui füüsika. Samuti on matemaatika reeglid kehtivad väga üldiselt, tihti absoluutselt. Matemaatika reeglid jäävad samaks erinevates universumites ja dimensioonides samas kui füüsika reeglid võivad muutuda. Sama kehtib formaalse loogika kohta.

Kas siis matemaatikud on kõige paremad abstraktsed mõtlejad? Matemaatikud on parimad abstraktsed mõtlejad matemaatikas, kuid mitte üleüldiselt. Abstraktne mõtlemine on nimelt domeenikeskne.

Domeenikesksus tähendab seda, et abstraktne mõtlemine on subjektiivne, see sõltub väga palju sellest, kes parasjagu mõtleb. Määrav on vanus ning teema, millest mõeldakse. Abstraktse mõtlemise füüsiline keskus, prefrontaalkorteks, areneb intensiivselt alles teismeeas, mistõttu on väikestel lastel raske üldistada ning lihtne õppida konkreetsetest näidetest. Teiseks on oluline teema, millest mõeldakse. Abstraktne mõtlemine, tuleb välja, ei ole üldine oskus, vaid areneb igal alal eraldi. Nii ei piisa matemaatika õppimisest arendamaks abstraktset mõtlemist sotsiaal- ja humanitaarteadustes ning vastupidi (vt LEARNet, Concrete vs Abstract Thinking). Uuringud näitavad, et abstraktne mõtlemine on efektiivsem. Kõige parem on õppida ära mingi protsessi üldine loogika ja alles siis hakata seda loogikat rakendama üksikjuhtumitele: enne reegel, siis näide (vt National Geographic blog).

Jennifer Kaminski (Wright State University) uurimuse visuaalne tutvustus.

Kokkuvõtteks asja mõttest

Õigus (õiglus) on hüpostaseeritud kujul jumalanna Iustitia.
Antud juhul Tallinna raekoja seinal (reljeef aastast 1629)

Mis oleks siis selle abstraktsuse loo moraal? Arvan, et abstraktsuse tunnetamine aitab mõista maailma oluliselt paremini. Nimelt on füüsilise maailma kõrval paralleelne abstraktsioonide maailm, ideede maailm, mis on vaat et mahukam kui füüsiline maailm. Sest peaaegu igal teadaoleval füüsilisel objektil on vähemalt üks, tõenäoliselt aga mitu abstraktset peegelpilti. Sellele lisaks on veel objektid,  mis eksisteerivad ainult selles abstraktses maailmas (nt põhiseadus, keskaeg, algebra. Aga on ka objektide omadusi või seoseid, millest on moodustatud eraldiseisvad abstraktsed objektid nagu julgus, vabatahtlikkus, õiglus, vabadus jne. Seda nimetatakse isoleerivaks abstraheerimiseks. Nendele tekkinud omadus-objektidele füüsilise kuju andmist nimetatakse aga hüpostaseerimiseks).

Iga objekt on objekt ise ning tema representatsioonid. Iga inimene on tema ise ning see, mida temast arvatakse - tema kuvand. Ja neid kuvandeid on sama palju kui vaatlejaid (temaga suhtlevaid inimesi). Teadvustades endale seda, saab ka ilmselgkes, et neid abstraktseid asju pole tegelikult olemas. Need on pelgalt konstruktid ja nõnda loodud kellega poolt mingisugusel põhjusel. Kui presidendikandidaadist kirjutatakse portreelugu, siis me peame mõistma, et see portreelugu pole see inimene, vaid inimene on midagi palju sügavamat ja keerulisemat. Seetõttu ei tohiks ka sedasorti portreelugudele tuginedes teha olulisi valikuid. Võib-olla toimiks demokraatia paremini kui inimesed mõtestaksid enda jaoks abstraktsust natuke rohkem lahti? Kui Venemaal kirjutatakse nt tema orgaanilisest tsivilisatsioonilisest ruumist (vms) ja tuuakse näiteks Aleksander Nevski, siis peame endale aru andma, et argumenteeritakse mitte Aleksander Nevski biograafiaga, vaid kujutisega tema biograafiast. Üks variant pädeb, teine mitte, kuid lugejale, kes ei suuda eristada loo n-ö abstraktset tasandit, ei suuda neid kaht esmapilgul eristada. Nii võivadki ideed hakata kujundama reaalsust nagu see on saanud teoks 20. sajandi inimsusevastaste poliitiliste režiimide puhul ning saab teoks iga päev meie ümber, lähemal ja kaugemal.

See et keemiline valem lihtsalt tähistab mingit ühendit (adrenaliini), on vist
vägagi mõistetav. Kuigi meie arusaamad seal leiduvatest keemilistest sidemetest
ning omadustest on väga praktilised, ei ole need absoluutsed ning ei tähista elu ennast,
vaid seda, kuidas meie oleme selle enda jaoks lihtsamaks mõelnud. 

Aa, ja veel üks asi. Ka vaba tahet peavad mõned psühholoogilised koolkonnad teadvuse konstrueeritud lihtsusteks palju keerulisematest protsessidest. Võib-olla ongi ainuke viis, kuidas me iseendale oma tegusid põhjendada saame illusioon vabast tahtest. Paljas kujutlus, et me ise osaleme selles maailmas (vt "Precis of The Illusion of Conscious Will", Daniel M. Wegner).

Ühesõnaga, welcome to the Matix.