Otto Cariuse “Tiigrid poris”

2009. aastal ilmus eesti keeles sõjamemuaariklassika rasketehnika "Tiigrid poris". Tegemist on väärtusliku õppetunniga nii kogemusliku kui tugeva moraalse tasandi poolest. Allpool on esitatud mõtete pundar, mis tekkis Cariusest lugedes eelkõige tema enda kohta.

Maailmas on üleesindatud käsitlused, kus saksa sõdur jääb abstraktseks vastaseks. Ta vilksatab hallis mundris, võib-olla representeerib kurjust, röögib-tapab-põletab, kuid ta pole subjekt, ta pole tegelane. Ta on pelgalt instrument, et lugu saaks toimida. Meie kodukäsitlused panevad sellesse halli mundrisse küll midagi natuke teistsugust, aga ka meie tekstides jäävad sakslased kõrvaltegelasteks. Sellepärast oli väga värskendav lugeda lõpuks midagi, kus peategelane oli päriselt ka sakslane.

Otto Carius (1922-2015) alustas oma tankistiteenistust siis, kui Poola oli juba läinud ja Prantsusmaa läks. Cariuse lahingutee sai alguse idarindega koos. Laadurist sai ründelahingute käigus allohvitser. Allohvitserikarjäär jäi aga väga lühikeseks. Juba kolm päeva pärast triipe suunati Carius edasi ohvitserikooli . Tee leitnandi auastmeni katkes küll mõned korrad laiskusest, kuid lõppes edukalt. 1943. aastal usaldati Cariuse kätte värske Tiiger I, võib-olla et sõja kõige legendaarseim tank ja Porshce inseneride absoluutne õnnestumine. Cariuse kui rühmaülema kätte kolme tanki usaldamine oli tõenäoliselt üks saksa armee paremaid otsuseid sõjas. Tiigrikomandörina tegi Carius läbi rasked lahingud Neveli, Narva ja Daugavpilsi all. Pärast haavatasaamist kohtus läänerindel ka ameeriklastega. Teenistuse lõpuks oli Cariusest saanud Wehmrachti tankiäss, tema meeskonna ohvriks langes üle 150 vastase tanki ning üks lennuk. Cariuse sõjalist edu markeerib asjaolu, et temast sai kõige noorem Tammelehisega Rüütliristi, kõrgeima autasu kavaler. Oma sümpaatsuse ja intellektiga sobib Carius nende saksa ohvitseride sekka, kelle kuvandit iseloomustab esmaklassiline härrasmehelikkus. Nagu marssal Rommelit või kolonel Stauffenbergi.

Sissevaade noore saksa leitnanti maailmapilti.

Cariuse mälestused, mis esmakordselt ilmusid 1960ndal aastal, on hea näide konservatiivsest saksa käsitlusest, mis laidab natsionaalsotsialismi, kuid kiidab saksa sõdurit, kes oma riigi ja rahva eest oli valmis sõtta minema. Saksamaad kaitsma. Õnnelik on see rahvas, kelle noorsugu nii innukalt isamaa eest lahingusse läheb ja võitleb nõnda ohvrimeelselt kui saksa noored mõlemas maailmasõjas. Vastuolu? Võib-olla. Kusjuures, sellist mudelit kasutame valdavalt ju ka Eestis. Näeme saksa sõdurit süsteemi ohvrina, kes täitis lihtsalt oma kohust, kuid käitus ikkagi õigesti. Kui nüüd interpoleerida see Saksa sõdur inimeseks. Ehitada vormi sisse sisu, kasutades selleks Cariust ja tema mõtteid, siis ei tuleks vastus kahjuks päris täielik. Tegelikult saab Cariust kasutada vaid ida- ning läänerinde lõpufaasis võidelnud saksa sõduri kui karakteri sisustamiseks. Ülejäänud sõjatandreid ta ei puuduta, operatsiooni Barbarossa ja murdelahinguid ta ainult kirjeldab, ideoloogiast hoiab kaugele. Võib siiski aimata, et võitude üle Poolas ja Prantsusmaal oli Carius uhke: Selleks ajaks oli meie armee oma võrreldamatus võidukäigus vallutanud Poola ja juba paar päeva kannatas ka Prantsusmaa meie relvade hävitavate löökide all.

Carius komandöoritornis

Kui kaalukauss pöördub ning Punaarmee võtab enda kätte initsiatiivi, ilmub Cariuse mälestustesse uus motiiv. See põhjendab (õigustab?) Wehrmachti tegevust kui ainsat valli, mis seisab Saksamaa, terve Euroopa ja Punaarmee vahel. Carius argumenteerib lõputute põgenikevooridega, näitamaks, et Punaarmeed on tõesti vaja kinni hoida. Samas esineb see Euuropa kaitsmise motiiv ka saksa propagandas, kus ida mõiste oli laienenud ka Venemaale. Venelastele omistati asiaatlikke näojooni jne. Hirm aasia ees (räme rassism) oli eurooplaste veres juba enne Suurt sõda. Seega ei olnud võib-olla raske valida argumentatsiooni, mis oli juba olemas ja laialt aktsepteeritud. Rangelt võttes oli ju ka tegemist Saksamaa kaitsmisega. Kaitsmisel on moraalne eelis. Paistab olevat väga lihtne skeem, mida uskuda.

Kas üksikisiku vaatepunktist on võimalik üldse nõuda eelneva sõjaga arvestamist? Arvestamist sellega, et äsja oldi argessor, hävitati Poola ja Prantsusmaa? Vaevalt. Inimene orienteerub ikkagi vastavalt praegusele hetkele, tema tegevust juhib objektiivne reaalsus, mis ei laiene eriti kaugemale eilsest-tänasest-homsest. Kuidas sobib tema tegevus suuremasse pilti, see on ajaloolase või juristi töö. Ometigi oli ka teine kaasaegne arusaam neist sõjalõpu sündmustest: miks võidelda, kui kõik on nagunii kaotatud? Pigem lõpetada kannatused nüüd ja kohe ning alustada hea uue ilmaga. Mehi nagu Carius, ehk neid, kes jätkasid võitlust, hakati süüdistama sõja pikendamises (kriegverlängerer s k sõjapikendaja). Sinna alla võiks panna ka 1944. aasta lahingud Eestis. Sakslased hoidsid Soomet, aga mida meie hoidsime? Narva ajaloolist vanalinna? Endla teatrit? Neid kümneid tuhandeid, kes kunagi tagasi ei tulnud?

Carius Himmlerilt tammelehiseid saamas.Oma mälestustes distantseerib
 Carius end poliitikast jättes õhku raske küsimuse: nats või mitte?

Tiiger Narva all

Euroopa kaitsmise motiivi kõrval rõhub Carius sõdurikohusele, antud vandele, sõprusele. Eriti viimasele. Paistab, et lõpuks sõditi eelkõige üksteise eest, lahingutegevus on ju probleemide jada, milles iga järgmise lahendamiseks tuleb kasutada kellegi abi. Vastase hävitamiseks tuleb tankistil vastane avastada, laaduril laadida, komandöril anda käsk; ise pihta saades tuleb teist tanki pukseerida, tagalas remontida; jalaväelasel tanki toetada ja tankil jalaväelast julgestada. Kõik päästavad kõiki. Sõda ongi elude päästmise lõputu ring, mis toob kaasa ühiselt läbielatud raskused ja ühtekuuluvuse. Need mehed, kes pööraselt sõdurielu kiruvad ja räägivad “röövitud” aastatest, on minu kogemuste põhjal otsustades olnud enamast kehvad kaaslased ja ohjeldamatud egoistid (lk 81). Eks vist ole nii, et sõja koledus ja väga selge mutriülesanne suures masinas, mida võitleja täitma peab, pesevad välja inimese näo, selle kes ta päriselt on. Lahing on suprematism ja inimene on oma algpositsioonis. Just need väljapestud nöod, teiste sõdurite ja ülemate portreed on teose kõige väärtuslikum osa. Nende seas võib-olla kõige huvitavamad on kohtumine Heinrich Himmleri ja koostöö krahv von Strachwitziga.

“Tiigrid poris” pakub fantastilist sissevaadet inimliku saksa sõduri maailma, kus on vahva sõduriromantika väga heas tasakaalsus lahingukirjeldustega, analüüsidega, mis ei jää pelgalt emotsionaalseks, vaid on heaks näiteks sõjaväelisest juhtimisest, organisatsioonist ja distsipliinist, mida saab ka tsiviilmaailmas eeskujuks võtta. Lisaks annab raamat hea ettekujutuse tankilahingu dünaamikast. Klassikaline konservatiivne saksa lähenemine toob välja SS-i ja Wehrmachti vahelise sallimatuse ning objektiivsed põhjused, miks saksa sõdur oli punaarmeelasest kohati efektiivsem (nt hoidsid saksa tankistid tankide luuke peaaegu alati lahti, mistõttu nad avastasid vastase varem. Vt VOOT tsükkel).

Sõja peegeldus Cariuse ja tema hallide tankistide silmilt on alaesindatud. Järelikult peab lugema. Äge on ka.

Otto Carius õppis pärast sõda Lääne-Saksamaal farmakoloogiat ning pidas surmani väärikat apteekriametit.