Vana-Egiptus tugines kordustele ja stabiilsusele, Niiluse üleujutustele, päikese tõusmisele ja loojumisele, asjadele, mis ei muutu kunagi. Ometi juhtis seda riiki absoluutse võimuga valitseja. Absoluutsus tingib seotust isikuga ning - vähemalt ajaloolises kogemuses - põhjustab katkestusi, võimuvõitlust ja järske poliitilisi ning kultuurilisi pöördeid. Loomulikult leidub neid ka Vana-Egiptuse ajaloos, kuid tema monumentaalsel ajaskaalal jäävad Amarna hereesia taolised üksikjuhtumid siiski standardhälbe piiridesse. Ilmnenud vastuolu ning kuninga absoluutset võimu lähemalt uurides selgub võimalus, et vaarao isikus ületas institutsionalistlik element absolutistliku; võimu ületasid reeglid ja tseremoonia; isikliku initsiatiivi ületasid nõunike soovitused, visiiri administreerimine ning jumalik päritolu. Nii kaob võrdusmärk riigi ja vaarao vahelt ning viimane muutub riigi teenriks, järjekordseks vahendiks, et tagada egiptuse kordused ja stabiilsus.
Selle n-ö vaarao institutsiooni loomisel on kesksel kohal religioon, vaarao võrdsustamine jumalaga, mis väljendus vaarao legendis, tema elus, mis oli muudetud tseremooniaks ning propagandaks.
 |
| Stalin: "Poeg, ütle mulle, kes on Stalin?" Poeg: "Isa, see oled sina!" Stalin: "Ei poeg, vaata: see on Stalin," ja osutab suurele pannoole. Iisrael in Egypt, Sir Edward John Poynter, 1867. |
Esiteks oli vaarao jumalikkusel müütiline põhi, teda samastati elu ajal Horuse, Ra, Amuniga, pärast surma Osirisega. Jumalad ning vaarao jagasid sõmboolikat ja vanemaid. Nii väitsid nt Amenhotep III ja Ramses II, et nende isa oli tegelikult Amun, uue riigi ajal kujutati Isist tihti vaarao emana, levinud olid varajased Madonna-skultpuurid, kus Isis imetas väikest kuningat. Vaarao kuulus jumalate sekka. Nagu teistel jumalatel olid oma territooriumid ja subjektid (taevas, vesi, kõrb, kaupmehed, sõdurid), nii oli kuninga vastutuse all Niiluse org ja tema asukad (Morris: 207). Sealjuures ei olnud vaarao mitte ainult jumal, vaid lüli jumalate ja inimeste vahel. Näiteks oli valdavalt ainult vaaraol õigus asutada uusi templeid, tellida religioosseid kujusid või teha annetusi (Morris: 214). Nii nagu egiptuse rahvas kuuletus kuningale, et see tagaks hea elu Niiluse orus, nii teenis preesterkond kuningaga eesotsas teisi jumalaid, et tagada hea käekäik kõigile valdkondadele.
Üks asi on ideoloogiline taust, valitseja päritolu või legend, millele on ajaloos apelleeritud pidevalt, teine asi on aga aktiivne kultus, mis dehumaniseerib valitsejat ning loob illusiooni millegist kõrgemast. See algas Egiptuses kohe pärast vana valitseja surma. Kui tõusis uus päike, algas uus päev, algas uue valitseja võim. Võimuvaakumiks võimalust ei jäetud, ebastabiilsust ei saa jumalik võim endale lubada, seepärast oli kõik tehtud selleks, et üleminek oleks sujuv, et troonipärija oleks juba paigas. Pärast vana valitseja surma möödus kanooniline seitsmekümnepäevane periood, mil keskenduti vana valitseja leinale, matuste ja kroonimise ettevalmistamisele. Kroonimistseremoonia ise oli avatud vaid kitsale eliidile, kuid sellele eelnenud kroonimismüsteeriumi esitati üle riigi. Selleks rändas kuningas läbi maa, tehes annetusi, tuues ohvreid ning võttes vastu kingitusi ja sümboolikat. Valitud kohtades anti dramaatiline näitemäng, mille keskmes olid Osirise matmine, Sethi ja Horuse vahelise tüli lõppemine ning lepitamine, Horuse asumine oma isa troonile ning kuningale võimusümboolika loovutamine. Müsteerium pitseeriti pavlovi efektiga: jagati toitu ning kingitusi uue valitseja võimuleasumise puhul. Selle kroonimisnäidendi juures on aga oluline kuninga positsioon. Kuningas ei osale selles näiteljatega sarnasel viisil, vaid jääb distantseerituks. Enamiku aja etendusest kuningas jääb üldse liikumatuks. Lavastuses paikneb kuningas ka rahvast kaugel, ta inimlikud omadused on eristamatud, hägused, paista on vaid valitsejale omane sümboolika, riietus. Nõnda meenutab vaarao pigem pühasid kultuskujusid, mida festivalide ajal läbi linna kantakse (Morris: 206-207). Kuningast tehti mitte ainult jumalik pilt, vaid ta ka lõhnastati tugevalt, ümbritseti ebainimlike lõhnade ja kujuga. Kroonimistseremoonia(d) meenutasid väga pühade kujude või loomade pühitsemist, riitust, millega lihtsalt loomast, lihtsalt inimesest, lihtsalt kujust sai jumal (Morris: 207). Luu, liha, kivi või kuld oli ainult materjal, mis kandis jumalikku olemust. Nüüd oli kuningast saanud “hea jumal”, “suur jumal”, “kõigi inimeste ema ja isa”, “tema, kes ta on üksi, ilma võrdseta”. Kuninga juuresolekul käituti nagu kohtumisel jumalaga. Loos “Laevahukus meremees” kirjeldab peategelane kohtumist kuningaga, tunnetades tema ebamaist võimu ja tema keha kohutavat ilu. Sinuhe kirjeldab oma kohtumises kuningaga teatavat meelemärkust samal ajal kui jumalus teda südamlikult kõnetab. Sinuhe kaotab kontrolli ning langeb kuninga ette maha, ta ei tunne oma südant ja lihaseid, ta ei erista enam surma ja elu, vaid andub täielikult (Morris: 209). Aupaklikkus oli jagamatu ja ühetaoline, maad kuninga ees suudlesid kõik sotsiaalsed klassid. On teada juhtum, kus kuningas andis oma visiirile loa suudelda maa asemel oma jalgu. Sündmus oli nii erakordne, et kuningas käskis selle sündmuse visiiri hauakambrisse kirja panna. Ja suudluse ajal värises kogu õukond, kuninglik perekond ja troonipärija nende seas. Maa suudlemine oli lausa nii oluline komme, et vana riigi ajal oli kuningakojas selle jaoks eraldi järelevaataja. Need kombed, mis ümbritsesid lihtsurelike ja kuninga kohtumist, sarnanesid väga kommetele, millega teeniti jumalaid (jumalate kujusid). Isegi templite ja kuningapalee põhiplaanid olid väga sarnased, mis on väga loomulik, sest mõlemad olid lõpuks jumalate kodud. Nagu templitesse, pääsesid ka kuningapaleesse valitud vähesed ning sedagi võib-olla vaid festivalide raames. Põhjus on lihtne: jumalaid ja kuningat ümbritsevad kõrged puhtusenõuded ja tabud, nagu kloostris, nagu templis, nagu preesterkonnal. Jumala juurde ilmumine nõuab mingeid kvaliteete, et olla vääriline. Aga selleks, et säiliks sealjuures kuninga jumalikkus, ümbritses tema elu tihe traditsioonide, keeldude, reegilite ja riituste rägastik, mis reguleerisid kõiki tema tegevusi ja päevi, võttes tegelikult kuningalt võimaluse otsustada ise oma elu üle. Kuninga elu reguleeris ettekirjutatud traditsioon. Absoluut, kes oli kõige ja kõigi eest kaitstud ja pandud ära oma palee, oma templi kõige kaugemasse nurka, ja kellele oli antud selle sümboolse kujundiga täielik võim, oli tegelikult ilma igasuguse võimuta. Vaarao oli täpselt sama palju valitseja kui need härjad, hobused ja krokodillid, keda austati nende elu ajal, toideti ja maeti sadu aastaid järjest, olid jumalad. Vaarao oli võimu ja stabiilsuse sümbol. Seda näitab ka asjaolu, et Egiptuse riik funktsioneeris laitmatult ka olukordades, kus valitseja oli kas liiga noor või liiga vana, et reaalselt midagi muuta (Morris: 210-211).
Nagu ka mujal ajas ja ruumis, intensiivistus valitseja seos jumalikuga katkestus-hetkedel, siis kui oli vaja tõestada oma legitiimsust. Just neil hetkedel leiavad aset eriti suurejoonelised pidustused, nimetatakse jumalaid oma vanemateks ja pannakse rõhku võimujaatavatele riitustele ja ennustustele. Nii oli oma jumalikkuse üks suurimaid propageerijaid Mentuhotep II, keskmise riigi esimene vaarao ja riigi taasühendaja. Ühendamisele eelnenud vaheperiood, segaduste aeg oli aeg, mil ka kuningad surid ning nende jumalikkus langes kahtluse alla. Selleks oli uuel stabiilsusperioodil vaja rakendada lisameetmeid, rohkem maagiat, et tagada valitseja jumalik puutumatus ja usk riiki ja tema kordaloovasse rolli maailmas (Morris: 213). Sarnastel surelikel põhjustel ei juhtinud tavaliselt vaaraod ka sõjakäike, kuigi oli erandeid. Oht vaarao kui inimese surmal oli liiga suur kahju vaaraole kui surematule institutsioonile. Teiselt poolt olid lahingud liiga olulised, et jätta need kuningate hoolde. Sõjaväe eesotsas olid professionaalid. Võidu tõi aga kuningas isiklikult. Sama paralleel kehtis ka riigivalitsemises: riik oli liiga tähtis, et jätta see lihtsalt kuninga kätte. Nii kehtis kõikjal absolutistlik legitiimsuskett: visiir valitses kuninga nimel, preestrid kummardasid jumalaid kuninga nimel, lahinguid peeti ja võideti tema nime all, asevalitsejad andsid välja käske ja seadusi kuninga nimel. Kogu Egiptuse administratsioon, algusest lõpuni tegutses oma paikapandud reeglite ja autonoomia rütmis ning truult kuninga nimel. Iga riigivõimu teostus oli otse kuningalt ja mitte kuidagi kuningaga seotud (Morris: 214-216).
Seega olid egiptuse kordused rajatud religioossele institutsionalismile mitte vaarao ainuvõimule. Senikaua kuni vaarao kabinet, tema ametkond ja nõuandjad tegutsesid oma võimu piireis ja vastavalt juhistele ning Niilus ajas üle õigeaegselt, võis vaarao taanduda vaikivale jumalusele.
Egiptuse puhul tuleb aga mõista tema monumentaalset ajaskaalat. See kui suur osa oli institutsioonil, absolutismil, ametnikul ja Niilusel, sõltust täielikult valitsevatest oludest. Stabiilsuse selgroog paistab aga olevat instrumentaalne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar