Koduvägivalla dekriminaliseerimisest Venemaal

Jaanuarikuine Vene Föderatsiooni kriminaalkoodeksit puudutav seadusemuudatus on jõudnud maadnuda lääne meedia laial peeglil. Toon välja mõned pealkirjad. CNN: Russian lawmakers back bill decriminalizing some domestic violence; BBC: Domestic Violence: Russia MPs back law cutting penalty; The Guardian: Fury at Russian move to soften domestic violence law; The Independent: Russia to decriminalize domestic violence as Vladimir Putin bows to ultra-conservative pressure. 

Keskmisele lugejale antakse järelduste tegemiseks mugav handicap, kõik on selge, tegemist on järjekordse näitega Vene Föderatsiooni barbaarsusest. Vähemalt nii jõuab kirjutada üks The Independenti kommentaator. Paraku jäävad need küllaltki resoluutsed pealkirjad väga õiguskaugeks, näitamata, mis tegelikult juhtus. Enamik väljaandeid ei viita isegi kõnealusele artiklile, seaduse tekstist rääkimata. Jäädakse pidama pealiskaudses hukkamõistus, süvenemata koduvägivallaga võitlemise keerukusse. Bloomberg lausa loob vastuolulise ja konservatiivse karistuspoliitlise telje, kus karistuse karmus on pandud võrdelisse seosesse tema efektiivsusega. See telg seab selgelt ja hukkamõistvalt Venemaa koduvägivalda puudutava karistuspoliitika ühte ekstreemi, samas kui teise ekstreemi sobiks heal juhul vaid šariaat. Absurd.

Asjaolu, et lääne meedia toetub populaarsele russofoobsele narratiivile, ei vähenda kuidagi Vene Föderatsiooni õigusriiklikku kriisi. Hellitavalt. Samuti on ajakirjandus teadus- ja õigusküsimuste lahkamisel äärmiselt pealiskaudne. Minu eesmärk on vaadata teemat lähemalt.

Ava oma silmad. Denitza Tchacarova.  

I Artikkel 116

Vene kriminaalkoodeksi art 116 käsitleb peksmist ning on oma olemuselt kergeid kehavigastusi käsitleva artikli 115 vähemohtlik variant, st et peksmine on kehalise väärkohtlemise (ingl k intentional infliction of light injury) alaliik ning et seda karistatakse viimasest leebemalt. Vene kriminaalkoodeksis tähendab kehaline väärkohtlemine sellist rünnet, mis kahjustab ajutiselt kannatanu tervist või tekitab ajutise ja osalise töövõime kaotuse. Peksmine aga tähendab sellist tegevust, mis tekitab füüsilist valu, kuid ei too kaasa nii tõsiseid tagajärgi nagu kehaline väärkohtlemine. (1) Seega mahub artikli 116 alla igasugune tegevus, mis põhjustab valu, alates küünarnukitõukest ühistranspordis ning lõpetades kellegi peksmisega (tingimusel, et see ei täidaks art 115 koosseisu). Sealjuures on peksmise eest võimalik määrata raskem karistus, kui see on sooritatud etnilistel, religioossetel, poliitilistel vms motiividel.

2016. aasta juulis kaasajastati Vene kriminaalkoodeksit, eriti sätteid, mis puudutasid terrorismivastast võitlust. Teine oluline muudatus puudutas peksmist. Esiteks muudeti artikli 116 teksti: raskendava asjaoluna lisati muude eriti ohtlike motiivide kõrvale rünnak lähedaste vastu ning esitati kommentaarina lähedaste isikute (близкие лица) definitsioon. (2) Teiseks lisati artikkel 116.1, mis suunas kõik rünnakud, mis ei täitnud artikli 115 ja artikli 116 enamohtlikke koosseise administratiivse karistuse alla, mis oluliselt leevendas võimalikke sanktsioone.

Sisuliselt tähendas see muudatus seda, et lähedaste isikute vastu suunatud rünnakud toodi esile ja võrdsustati nt poliitilistel eesmärkidel sooritatud rünnakuga kellegi tervise vastu. Kui varem puudus seadusest üldse koduvägivalla kontseptsioon, siis nüüd oli see sisuliselt olemas. Et seadus on muuhulgas ka ühiskondlik kokkulepe ja peegeldab ideaalis tema liikmete vahelisi soovsuhteid, võiks pidada sündmust, kus need liikmed lepivad kokku koduvägivalla kriminaalsuses, märgiliseks. Iustitia silmarätt libises. Natuke. Ja ta nägi midagi uut. Seal, kus varem oli üks isik löönud teist, seisis nüüd mees, kes lõi oma naist. Seisis lapselaps, kes väljapressimise eesmärgil ründas oma vanavanemaid. Vene karistusõigus tunnistas probleemi. Oli tehtud esimene seadusandlik samm koduvägivallaga võitlemise vastu. Artikli 116.1 eesmärk oli aga leevendada neid süütegusid, mis ei mahtunud enamohtlike variantide alla. Seega liberaliseerus karistusõigus enamikel juhtudel. Mõned vanglakaristused jäid määramata ning mõned kandilised ühiskonda tagasiintegreerumised olemata. Samas näitas seadusandja selgelt, et oma lähedaste vastu suunatud rünnak on teiste samasuguste rünnakutega võrreldes ühiskonnaohtlikum. Samasugune koduvägivalla mõiste lisati Eesti karistusõigusesse 2014. aastal (KaRS § 121 lg 2 p 2).(3)

Iustitia nägi veel lõputul hulgal erinevaid variante, koosseise ja kombinatsioone võimalikest rikkumistest. Aga need olid nüüd palju vähem abstraksed, lausa elulised. Ta tundis oma põsel sooja verd ja...

II Koduvägivalla õigusliku reguleerimise võimalused

Selline seis, mis valitses koduvägivalla regulatsioonis Venemaal 2016. aasta suvel-sügisel ning mis valitseb praegu Eesti Vabariigis, on koduvägivallaga võitlemise seisukohalt siiski poolik lahendus. Levinud arusaam ühiskonnas, kuid ka juristide ja uurijate seas on, et koduvägivalla juhtumid ei jõua kohtusse või süüdimõistva otsuseni, sest ohver loobub oma ütlustest. Seda omakorda ajendab arvamuse kohaselt sisemine otsus. (4) Leedus jõuti aga järeldusele, et kogu selle keti nõrgaks lüliks ei ole mitte ohver, vaid seadus. Täpsemalt selle puudumine. Leedus vastu võetud eriseaduses kohtuvad nii lepitav doktriin, kus on seatud eesmärgiks perekonna kooshoidmine, viited erinevatele psühholoogilistele ja sotsiaalsetele abivahenditele kui ka politsei suuremad õigused. Viimaste seas on eriti oluline politsei õigus eraldada ohver ründajast, kusjuures elukohast sunnitakse lahkuma vägivallatseja mitte vastupidi Elukoha kuuluvus aga ei mängi rolli, ohvri elu ja tervis kaaluksid üles ründaja omandiõiguse. (5) Vast kõige olulisem on vastutuse ülekandumine ohvrilt riigile. Kui Leedu politsei on tuvastanud koduvägivallajuhtumi, alustab ta ohvri soovist sõltumata menetlust. Lähisuhtevägivalla ohver on tihti majanduslikult, emotsionaalselt ja sotsiaalselt vägivallatsejast sõltuvuses, sõltlase positsioon aga oma õiguste eest seismisel on väga ebavõrdne, mistõttu võtab riik vastutuse vägivallatseja karistamisel täielikult enda kanda.

2016. aasta juulimuudatus Vene Föderatsiooni kriminaalkoodeksis tõi kaasa sarnase menetlusliku ülekande: artikkel 116 liikus erasüüdistuse alt avaliku süüdistuse alla ehk vägivallatseja karistamise vastutus läks ohvrilt riigile. (6) Kuigi Lucius oli süüdi, polnud Gaiusel ei orje ega mõjukaid sõpru, et teda kohtu ette viia.

Sarnased koduvägivalla eriseadused on vastu võetud 76 riigis, sh mitmes SRÜ riigis. Leedus kasvas seaduse vastuvõtmisele järgnenud 2012. aastal registreeritud koduvägivallajuhtumite arv 618-lt 4582-ni. (7) Iga registreeritud juhtum tähendab käsitletud probleemi, peetud lahinguid ja on seega tõend koduvägivallaga võitlemise intensiivistumisest, seaduse efektiivsusest. Eriseaduse efektiivsuse põhjus on selles, et koduvägivald on üldseaduse jaoks liiga keeruline. Lisaks füüsilistele kannatustele on ohvrile tugev majanduslik, psühholoogiline ja seksuaalne mõju. Üldkuriteod on üksikud aktid, koduvägivald aga pidev või korduv, samas vahelduva intensiivsusega, ühel päeval täites koosseisu, teisel juba mitte. Lisaks sekkub karistusõigus alles siis kui tegu on toime pandud, ennetus peaaegu puudub. 

Petitsioon eriseaduse vastuvõtmiseks:
https://www.change.org/p/state-duma-adopt-the-domestic-violence-law-in-russia

III The Paterfamilias Strikes Back

2016. aasta novembris esitas grupp Vene duumasaadikuid uue muudatusettepaneku, mis puudutas vaid artiklit 116. Ettepaneku sisu oli lakooniline lähadeste isikute mõiste kaotamine tekstist, seega juulis tehtud arengute ümberpööramine, täielik reset. Siiski mitte täielik. Artikkel 116.1 jäeti alles. Kuid nüüd, mil lähedaste isikute vastu suunatud rünnak ei kuulu artiklite 115-116 teksti, kasvab 116.1-le teine tera juurde. Liberaliseerimine tabab ka koduvägivalda puudutavaid juhtumeid. Seega võtab seadusandja tagasi varem tehtud avalduse, et koduvägivald on eriline kuritegude liik ning et seda tuleb käsitleda spetsiifiliselt ning karmimalt ja asendab selle sõnumiga, et koduvägivald on nähtus, mida me oleme seadusandjana käsitlenud kui repressor, me oleme liialdanud, üle pingutanud. Üks samm edasi, kaks tagasi. 116.1 kujunes kaheteraliseks mõõgaks ning ühtlasi tõi kaasa dekriminaliseerimise. Ei tohi unustada, et avalik süüdistus asendus jälle erasüüdistusega, riik lükkas vastutuse tagasi ohvrile.

Aga miks? Kui nii paljude riikide kogemus näitab, et parim meetod on eriseadus ja et erikoosseis kriminaalõiguses on samm selle poole või vähemalt asetab ohvri märksa soodsamasse seisu, on nüüd jaanuaris riigiduumas vastu võetud muudatus enam kui hämmastav. Mis küll on selle meistri mõtteis? Argumente, mis esitatakse, on sisuliselt kaks: on õiguslik argument ja sotsio-kultuuriline argument. Argumente, mida muudatuse algatajad esitasid, on lihtsam mõista kui motiive nende taga. Need motiivid, mis peegeldavad ühtlasi ka sotsiokultuurilist argumenti, materialiseeruvad Jelena Mizulina täiesti kirjanduslikus ja vastuolulises isikus. Jelena Mizulina omab doktorikraadi õiguses ning on töötanud Jaroslavi riiklikus ülikoolis professorina. Oma poliitiliste vaadete poolest paigutub Mizulina kuhugi konservatiivsuse äärealadele, mida iseloomustab õigeusk, traditsiooniline perekond, nõukogudenostalgia ja autoritaarne demagoogia. Mizulina on saanud tuntuks oma homopropagandat keelustavate ning aborti reguleerivate seadustega. (8) Käesoleva muudatuse kontekstis on Mizulina näiteks öelnud, et naistel ei ole selle vastu midagi, kui mehed neid löövad või et see kui naine meest alandab on oluliselt piinlikum kui see kui mees naist lööb. Mizulina arvates peab Vene õigus toetama perekondlikke traditsioone, kus vanemate autoriteet tugineb jõul. (9)

Jelena Mizulina (s 1964)

Õiguslik argument kritiseerib juulimuudatuse ohtlikku tundlikkust. Mizulina, kuid ka teised, sh advokatuuri liikmed on avaldanud muret, et nii võivad vanemad kohtu ette jõuda pelgelt väikese laksu eest samas kui inimene tänavalt pääseks sama last lüües märksa kergema karistusega. Seega nähakse selles auku, mille alusel piisaks vaid tahtest, et mõni lapsevanem süüdi mõista. Seadusandja ametlik eesmärk oligi eemaldada normi lai kohaldatavus. (10)

Siinkirjutaja jaoks ei ole see argument veenev kahel põhjusel. Esiteks jääb selgusetuks, kuidas see väike laks võib kaasa tuua nii äärmuslikke sanktsioone. Õiguspraktikas tuntakse ka bagatellründe mõistet, mis sisaldab ründeid väheväärtuslike hüvede vastu või väga väikeseid, tühiseid rünnakuid. Nt väikelapse rünnak täiskasvanu vastu jääks bagatellründeks ning karistusõiguse mõjualast välja. Tutistamine või nurka seisma panek jäävad samuti kehalise väärkohtlemise nii kergeteks juhtudeks, et karistusõigus siin ei sekku. See ei tähenda aga seda, et rünnakud ei oleks rünnakud. Bagatellrünne isenesest annab mõista, et tegemist on küll kahjutute, kuid siiski õigusvastaste tegudega. Ja kui see tutistamine, väike laks tõesti ületab tühise vägivalla määra, on tegemist juba tõsise ründega ning teha kellelegi siin soodustusi oleks juba iseenesest kuritegu.

Teiseks jääksid need asjad rahukohtute jurisdiktsiooni. Rahukohtud on mehitatud rahukohtunike ning vandemeestega. Mõlemal grupil puudub hariduslik tingimus, st otsuseid ei langeta juristid, vaid rahvas. See lubab omakorda eeldada võimalikult lähedasi otsuseid avalikult arvamusele. Tugeva patriarhaadi puhul, mis juba toetab traditsioonilist perekonda ja väikest laksu, on hirm kohtuvõimu ülereageerimise ees natuke liialdatud.

Seega. Miks? Riigis, kus mõnel hinnangul sureb iga päev lähisuhtevägivalla tagajärjel 40 naist ja aastas 14,000, on selline areng vähemalt kummaline. (11) Kirjutaja ise loodab oma piiratusele ning inimlikule eksimusele. Sest vastasel juhul astub Vene koduvägivalda puudutav regulatsioon kaks sammu tagasi paterfamiliase poole. See on Rooma õiguse keskne institutsioon, kus pereliikmete õigus elule ja tervisele ei kuulu mitte neile endile, vaid pereisale. Perepoegade vabanemiseks peab isa nad kolm korda orjana maha müüa.

IV Tsivilisatsiooniline argument

Üks võimalus selle muudatuse tõlgendamiseks on n-ö tsivilisatsiooniline argument, suveräänne demokraatia, konstitutsiooniline konservativsm. See on mõtteruum, mis vastandub ideele universaalsest rahvuvahelisest õigusest (miks mitte üldisemalt: rahvusvaheliselt üldmõistetavatest mõistetest). Suurim selle doktriini praktiline võit oli 2015. aasta Vene ülemkohtu otsus, millega kodumaine seadusandlus muutus rahvusvahelise õiguse suhtes ülimuslikuks. Seega igasugune rahvusvaheline leping, Euroopa Inimõiguste Kohtu, või mistahes rahvusvahelise organisatsiooni kehtestatud nõu või norm on ümberlükatav, pelgalt deklaratiivne. Sellel puudub seaduse jõud. Sisuliselt tähendab see mh inimõiguste relativiseerimist, võimalust rajada n-ö täiesti originaalne õigusruum, kus kõik on võimalik, ja kõik võib olla õiguslik. Loomulikult tasakaalustavad seda mitmesugused jõud. Sellegipoolest võib süsteem, kus äärmusliku vahendina tolereeritakse ka koduvägivalda, olla täiesti võimalik. Täiesti õiguslik. Sest suveräänil, meil, Venemaal on õigus elada nii nagu me tahame. 

Euroopa Nõukogu Istanbuli konventsiooniga, mis innustab riike vastu võtma koduvägivalda puudutavaid eriseadusi, ei ole nõukogu liikmetest liitunud peale Venemaa veel vaid Armeenia, Aserbaidžaan ja Moldova, kusjuures viimases on eriseadus juba vastu võetud. Eesti allkirjastas konventsiooni 2014. aastal.

Kokkuvõte asemel

Koduvägivalla ohver peab nüüd nägema suurt vaeva. Tuleb välja, et ta on ainus, kellel on huvi tuua vägivallatseja kohtu ette. Ja isegi kui see huvi on suur-suur, ja kõik õnnestub, ja - hurraa - määrataksegi 40,000 rublane trahv, siis seda ju pere ühisest eelarvest. Süüdi jääb ikka ohver. Mitte kedagi ei huvita.

...ta lükkas mõõgateravikuga silmaräti uuesti üles.

Mike Dargas. Justitia

Sotsiaalpoliitilise poole pealt võib lugeda veel siit: http://blogg.nmbu.no/noragric/2017/01/18/the-politics-of-fear-russia-decriminalizes-violence-against-women/ . (30.01.2017)

(1) 2012. aasta muudatustega Vene Föderatsiooni kriminaalkoodeksi tõlge inglise keelde: http://www.legislationline.org/documents/section/criminal-codes/country/7. (25.01.2017).

(2) Kommentaarides on 2016. aasta juuli muudatustega artikli 116 tekst ingl k: https://therussianreader.com/tag/article-116-russian-federal-criminal-code/. (29.01.2017); Seadusemuudatuse terviktekst portaalis consultant.ru: http://www.consultant.ru/cons/cgi/online.cgi?req=doc;base=LAW;n=200696#0. (29.01.2017).

(3) Vt ka Ragne Tsäkko. Perevägivald Eestis. Õiguslik regulatsioon ja kohtupraktika. Magistritöö. Tartu Ülikool. Kättesaadav veebis: 2014. Kättesaadav veebis: http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/42361/tsakko_ragne.pdf. (29.01.2017)

(4) Iris Pettai, Raul Narits, Silvia Kaugia. Perevägivalla juriidilise regulatsiooni hetkeseis ja perspektiiv Eesti õiguspraktikute küsitluse põhjal. Juridica. 2015/IX.

(5) Law on Protection against Domestic Violence. Leedu Vabariik. Kättesaadav veebis: www.legislationline.org/documents/id/19408. (29.01.2017)

(6) Menetlusõiguslikku süsteemi ma süvenenud ei ole. Mainitud on nihet: https://therussianreader.com/tag/article-116-russian-federal-criminal-code/; http://blogg.nmbu.no/noragric/2017/01/18/the-politics-of-fear-russia-decriminalizes-violence-against-women/. (30.01.2017)

(7) Iris Pettai, Raul Narits, Silvia Kaugia. Perevägivalla juriidilise regulatsiooni hetkeseis ja perspektiiv Eesti õiguspraktikute küsitluse põhjal. Juridica. 2015/IX.

(8) Portree Jelena Mizulinast: https://www.opendemocracy.net/egor-mostovshikov/yelena-mizulina-creation-of-conservative/. (30.01.2017)

(9) Human Rights Watch: https://www.hrw.org/news/2017/01/23/russia-bill-decriminalize-domestic-violence/. (25.01.2017)

(10) Ремень станет легче. Российская газета.  https://rg.ru/2016/08/01/mizulina-predlozhila-iskliuchit-poboi-chlenov-semi-iz-ugolovnogo-kodeksa.html. (25.01.2017)

(11) Russia to decriminalise domestic violence as Vladimir Putin bows to ultra-conservative pressure. The Independent. http://www.independent.co.uk/news/world/europe/russia-decriminalise-domestic-violence-vladimir-putin-ultra-conservative-family-laws-a7541371.html. (29.01.2017)

Vaarao kui illusioon

Kokkuvõte raamatu A Companion to Ancient Egypt v I (Lloyd, 2010) peatükist 11 (Morris).

Vana-Egiptus tugines kordustele ja stabiilsusele, Niiluse üleujutustele, päikese tõusmisele ja loojumisele, asjadele, mis ei muutu kunagi. Ometi juhtis seda riiki absoluutse võimuga valitseja. Absoluutsus tingib seotust isikuga ning - vähemalt ajaloolises kogemuses - põhjustab katkestusi, võimuvõitlust ja järske poliitilisi ning kultuurilisi pöördeid. Loomulikult leidub neid ka Vana-Egiptuse ajaloos, kuid tema monumentaalsel ajaskaalal jäävad Amarna hereesia taolised üksikjuhtumid siiski standardhälbe piiridesse. Ilmnenud vastuolu ning kuninga absoluutset võimu lähemalt uurides selgub võimalus, et vaarao isikus ületas institutsionalistlik element absolutistliku; võimu ületasid reeglid ja tseremoonia; isikliku initsiatiivi ületasid nõunike soovitused, visiiri administreerimine ning jumalik päritolu. Nii kaob võrdusmärk riigi ja vaarao vahelt ning viimane muutub riigi teenriks, järjekordseks vahendiks, et tagada egiptuse kordused ja stabiilsus.

Selle n-ö vaarao institutsiooni loomisel on kesksel kohal religioon, vaarao võrdsustamine jumalaga, mis väljendus vaarao legendis, tema elus, mis oli muudetud tseremooniaks ning propagandaks.

Stalin: "Poeg, ütle mulle, kes on Stalin?" Poeg: "Isa, see oled sina!" Stalin: "Ei poeg, vaata: see on Stalin," ja osutab suurele pannoole. Iisrael in Egypt, Sir Edward John Poynter, 1867.

Esiteks oli vaarao jumalikkusel müütiline põhi, teda samastati elu ajal Horuse, Ra, Amuniga, pärast surma Osirisega. Jumalad ning vaarao jagasid sõmboolikat ja vanemaid. Nii väitsid nt Amenhotep III ja Ramses II, et nende isa oli tegelikult Amun, uue riigi ajal kujutati Isist tihti vaarao emana, levinud olid varajased Madonna-skultpuurid, kus Isis imetas väikest kuningat. Vaarao kuulus jumalate sekka. Nagu teistel jumalatel olid oma territooriumid ja subjektid (taevas, vesi, kõrb, kaupmehed, sõdurid), nii oli kuninga vastutuse all Niiluse org ja tema asukad (Morris: 207). Sealjuures ei olnud vaarao mitte ainult jumal, vaid lüli jumalate ja inimeste vahel. Näiteks oli valdavalt ainult vaaraol õigus asutada uusi templeid, tellida religioosseid kujusid või teha annetusi (Morris: 214). Nii nagu egiptuse rahvas kuuletus kuningale, et see tagaks hea elu Niiluse orus, nii teenis preesterkond kuningaga eesotsas teisi jumalaid, et tagada hea käekäik kõigile valdkondadele.

Üks asi on ideoloogiline taust, valitseja päritolu või legend, millele on ajaloos apelleeritud pidevalt, teine asi on aga aktiivne kultus, mis dehumaniseerib valitsejat ning loob illusiooni millegist kõrgemast. See algas Egiptuses kohe pärast vana valitseja surma. Kui tõusis uus päike, algas uus päev, algas uue valitseja võim. Võimuvaakumiks võimalust ei jäetud, ebastabiilsust ei saa jumalik võim endale lubada, seepärast oli kõik tehtud selleks, et üleminek oleks sujuv, et troonipärija oleks juba paigas. Pärast vana valitseja surma möödus kanooniline seitsmekümnepäevane periood, mil keskenduti vana valitseja leinale, matuste ja kroonimise ettevalmistamisele. Kroonimistseremoonia ise oli avatud vaid kitsale eliidile, kuid sellele eelnenud kroonimismüsteeriumi esitati üle riigi. Selleks rändas kuningas läbi maa, tehes annetusi, tuues ohvreid ning võttes vastu kingitusi ja sümboolikat. Valitud kohtades anti dramaatiline näitemäng, mille keskmes olid Osirise matmine, Sethi ja Horuse vahelise tüli lõppemine ning lepitamine, Horuse asumine oma isa troonile ning kuningale võimusümboolika loovutamine. Müsteerium pitseeriti pavlovi efektiga: jagati toitu ning kingitusi uue valitseja võimuleasumise puhul. Selle kroonimisnäidendi juures on aga oluline kuninga positsioon. Kuningas ei osale selles näiteljatega sarnasel viisil, vaid jääb distantseerituks. Enamiku aja etendusest kuningas jääb üldse liikumatuks. Lavastuses paikneb kuningas ka rahvast kaugel, ta inimlikud omadused on eristamatud, hägused, paista on vaid valitsejale omane sümboolika, riietus. Nõnda meenutab vaarao pigem pühasid kultuskujusid, mida festivalide ajal läbi linna kantakse (Morris: 206-207). Kuningast tehti mitte ainult jumalik pilt, vaid ta ka lõhnastati tugevalt, ümbritseti ebainimlike lõhnade ja kujuga. Kroonimistseremoonia(d) meenutasid väga pühade kujude või loomade pühitsemist, riitust, millega lihtsalt loomast, lihtsalt inimesest, lihtsalt kujust sai jumal (Morris: 207). Luu, liha, kivi või kuld oli ainult materjal, mis kandis jumalikku olemust. Nüüd oli kuningast saanud “hea jumal”, “suur jumal”, “kõigi inimeste ema ja isa”, “tema, kes ta on üksi, ilma võrdseta”. Kuninga juuresolekul käituti nagu kohtumisel jumalaga. Loos “Laevahukus meremees” kirjeldab peategelane kohtumist kuningaga, tunnetades tema ebamaist võimu ja tema keha kohutavat ilu. Sinuhe kirjeldab oma kohtumises kuningaga teatavat meelemärkust samal ajal kui jumalus teda südamlikult kõnetab. Sinuhe kaotab kontrolli ning langeb kuninga ette maha, ta ei tunne oma südant ja lihaseid, ta ei erista enam surma ja elu, vaid andub täielikult (Morris: 209). Aupaklikkus oli jagamatu ja ühetaoline, maad kuninga ees suudlesid kõik sotsiaalsed klassid. On teada juhtum, kus kuningas andis oma visiirile loa suudelda maa asemel oma jalgu. Sündmus oli nii erakordne, et kuningas käskis selle sündmuse visiiri hauakambrisse kirja panna. Ja suudluse ajal värises kogu õukond, kuninglik perekond ja troonipärija nende seas. Maa suudlemine oli lausa nii oluline komme, et vana riigi ajal oli kuningakojas selle jaoks eraldi järelevaataja. Need kombed, mis ümbritsesid lihtsurelike ja kuninga kohtumist, sarnanesid väga kommetele, millega teeniti jumalaid (jumalate kujusid). Isegi templite ja kuningapalee põhiplaanid olid väga sarnased, mis on väga loomulik, sest mõlemad olid lõpuks jumalate kodud. Nagu templitesse, pääsesid ka kuningapaleesse valitud vähesed ning sedagi võib-olla vaid festivalide raames. Põhjus on lihtne: jumalaid ja kuningat ümbritsevad kõrged puhtusenõuded ja tabud, nagu kloostris, nagu templis, nagu preesterkonnal. Jumala juurde ilmumine nõuab mingeid kvaliteete, et olla vääriline. Aga selleks, et säiliks sealjuures kuninga jumalikkus, ümbritses tema elu tihe traditsioonide, keeldude, reegilite ja riituste rägastik, mis reguleerisid kõiki tema tegevusi ja päevi, võttes tegelikult kuningalt võimaluse otsustada ise oma elu üle. Kuninga elu reguleeris ettekirjutatud traditsioon. Absoluut, kes oli kõige ja kõigi eest kaitstud ja pandud ära oma palee, oma templi kõige kaugemasse nurka, ja kellele oli antud selle sümboolse kujundiga täielik võim, oli tegelikult ilma igasuguse võimuta. Vaarao oli täpselt sama palju valitseja kui need härjad, hobused ja krokodillid, keda austati nende elu ajal, toideti ja maeti sadu aastaid järjest, olid jumalad. Vaarao oli võimu ja stabiilsuse sümbol. Seda näitab ka asjaolu, et Egiptuse riik funktsioneeris laitmatult ka olukordades, kus valitseja oli kas liiga noor või liiga vana, et reaalselt midagi muuta (Morris: 210-211).

Nagu ka mujal ajas ja ruumis, intensiivistus valitseja seos jumalikuga katkestus-hetkedel, siis kui oli vaja tõestada oma legitiimsust. Just neil hetkedel leiavad aset eriti suurejoonelised pidustused, nimetatakse jumalaid oma vanemateks ja pannakse rõhku võimujaatavatele riitustele ja ennustustele. Nii oli oma jumalikkuse üks suurimaid propageerijaid Mentuhotep II, keskmise riigi esimene vaarao ja riigi taasühendaja. Ühendamisele eelnenud vaheperiood, segaduste aeg oli aeg, mil ka kuningad surid ning nende jumalikkus langes kahtluse alla. Selleks oli uuel stabiilsusperioodil vaja rakendada lisameetmeid, rohkem maagiat, et tagada valitseja jumalik puutumatus ja usk riiki ja tema kordaloovasse rolli maailmas (Morris: 213). Sarnastel surelikel põhjustel ei juhtinud tavaliselt vaaraod ka sõjakäike, kuigi oli erandeid. Oht vaarao kui inimese surmal oli liiga suur kahju vaaraole kui surematule institutsioonile. Teiselt poolt olid lahingud liiga olulised, et jätta need kuningate hoolde. Sõjaväe eesotsas olid professionaalid. Võidu tõi aga kuningas isiklikult. Sama paralleel kehtis ka riigivalitsemises: riik oli liiga tähtis, et jätta see lihtsalt kuninga kätte. Nii kehtis kõikjal absolutistlik legitiimsuskett: visiir valitses kuninga nimel, preestrid kummardasid jumalaid kuninga nimel, lahinguid peeti ja võideti tema nime all, asevalitsejad andsid välja käske ja seadusi kuninga nimel. Kogu Egiptuse administratsioon, algusest lõpuni tegutses oma paikapandud reeglite ja autonoomia rütmis ning truult kuninga nimel. Iga riigivõimu teostus oli otse kuningalt ja mitte kuidagi kuningaga seotud (Morris: 214-216).

Seega olid egiptuse kordused rajatud religioossele institutsionalismile mitte vaarao ainuvõimule. Senikaua kuni vaarao kabinet, tema ametkond ja nõuandjad tegutsesid oma võimu piireis ja vastavalt juhistele ning Niilus ajas üle õigeaegselt, võis vaarao taanduda vaikivale jumalusele.

Egiptuse puhul tuleb aga mõista tema monumentaalset ajaskaalat. See kui suur osa oli institutsioonil, absolutismil, ametnikul ja Niilusel, sõltust täielikult valitsevatest oludest. Stabiilsuse selgroog paistab aga olevat instrumentaalne.