 |
| Carl Alexander Winckler. Pirita kloostri varemed. 1909. EKM. |
Ehitatud keskkond on kõige vahetum kontakt minevikuga. Kui ehitatud keskkonda peetakse aga “võõraks”, siis muutub ka minevik “võõraste” minevikuks. Multikultuurse ajalooga Tallinn tekitas seega rahvusliku narratiivi konstueerimisel olulisi küsimusi ja olukorra, kus asuti materiaalses keskkonnas, pärandis, millega ei soovitud end samastada.
Pärandi mõiste on tihedalt seotud rahvuse mõistega, mõlemad kujunesid 19. sajandil ja üks hakkas sisustama teist. Pärandit defineerib väärtus, väärtust defineerib aga ideoloogia. Seega on küsimus, mida jätta ja mida lammutada, millised hooned on väärtuslikud, millised monumendid peaksid jääma, alati ideoloogiline küsimus. Arhitektuur kõige laiemas mõttes on alati poliitiliselt laetud. Mingisugust arhitektuuri asub ideoloogia kindlustama, eelistama, säilitama; teist vastupidi kõrvale jätme. Ja samas tähendab see ka kuvandiloomet: mingite nähtuste või omaduste kuulutamist ainult endale omaseks (eriliseks resp rahvuslikuks) ning teiste, narratiiviga mittesobivate nähtuste eiramist. (lk 1)
Kuigi avalik arvamus kujunes “võõra” pärandi (baltisaksa, veneaegne arhitektuur) suhtes väga negatiivseks, jäi hävitustöö noores Eesti Vabariigis siiski olemata ning ei väljunud diskussiooni raamidest nagu see oli juhtunud 1905. aasta revolutsiooni jooksul ja väljendunud mõisate põletamisega. Ka näiteks 1920. aastate Poolas lammutatati hulgaliselt varasemat pärandit (sh Varssavi Aleksander Nevski katedraal), põhjendusega, et Poola on kultuurrahvus, kellel on õigus nõuda ajaloolist õiglust. (lk 4)
 |
| 1920. aastal hävitatud Varssavi Nevski katedraali varemed. |
Eestis teisaldati küll 1922. aastal Peeter I monument, ent sedagi pika arutelu tagajärjel ning kuju rikkumata. Monumendi teisaldamist, st Peetrit tulid ära saatma ajalehe Vaba Maa teatel tuhanded inimesed. (lk 5) Palju kõnekamaks kujunes aga Aleksander Nevski katedraali küsimus Toompeal, mis vältas kogu esimese iseseisvusaja. Katedraal aga jäi. Kuidas siis suutis noor rahvusriik jääda nõnda tolerantseks “võõra” pärandi suhtes?
Indentiteediloome kõikjal Euroopas põhjustas lokaalse ja regionaalse; rahvusliku ja euroopaliku konflikti. Samamoodi lõhenes ka Eesti avalik arvamus.
Kunstiajaloolased nägid baltisakslasi ja nende kultuuri pigem eesti kultuuri alusmüürina. (lk 5) See põrkus aga modernsema progressivaimuga. Kriitik Hanno Kompus kirjutas nt Päevalehes 1935. aastal, et põhjus, miks märkimisväärset n-ö eesti stiili pole arhitektuuris sündinud, on kurbasi, et baltisaksa hoonestus on nii hästi säilinud, et tema lammutamine ei oleks mõistlik (kuigi võiks olla soovitav). (lk 5) Gootikat peab ta klassitsismi kõrval väheväärtuslikuks ja kohmakaks; romantilist ja neogooti stiili aga labaseks ja nende stiilide enda süüdistamise asemel süüdistab ta otseselt baltisakslasi kui ruumirikkujaid. Ants Laikmaa kirjutas, et kaasaegne baltisaksa arhitektuur on odav, allakäinud ja oma vanamoodsuses naeruväärne. (lk 7)
 |
| August Jansen. Toompea talvel. 1942. EKM. August Jansen oli üks neist kunstnikest, kes maalis toompead alati ilma Nevski katedraalita. |
 |
| Postkaart Karl Burmani visandiga Aleksander Nevski katedraali asendamiseks Iseseisvuse Panteoniga. Dateerimata. Eesti Arhitektuurimuuseum. |
Teatava mõõdukuse tõi eluline tõsiasi, et suuremad ühiskondlikud hooned riigistati ning need said uue riigi pärisosaks (Toompea loss, Kadrioru loss, gildihooned, raekoda, aadlipank jne). Uued institutsioonid võtsid mõistagi ette hädavajalikke korrastus- ja remonditöid, mis aja jooksul õigustas aina enam vana kasutuselejäämist. (lk 6) Teine põhjus oli nn kultuurrahvuse ideaal, mis vastupidiselt Poola näitele, sisaldas Eestis mõtet, et kõigi minevike pärand on ühtviisi väärtuslik ja oleviku osa. Lõpuks aga nenditi, et baltisaksa pärand on ikkagi vähempaha kui Vene pärand. Eristumine Venemaast ja vene pärandi tõrjumine oli aga see, mis ühendas baltisakslasi ja eestlasi ning andis neile aluse nimetada end osaks Euroopast. (lk 7) Oma Euroopa identiteedi negatiivne määratlus viis loogiliselt konfliktini ebasobiva pärandiga.
Lõpliku lepituse tõi aga esimene nõukogude aasta 1940-41, mil mõisteti, et kogu eelnev jagelemine oli olnud tühine. Uus ühiskondlik tegelikkus kui võrdlusmoment tuletas seega meelde, mis on oluline ja tõeline. Vana “võõras” - baltisakslus - integreeriti ja vastandati uuele “võõrale” - nõukogudelikule kultuurile. (lk 8) 1920. aastatel oli “võõra” pärandiga selles mõttes lihtsam toime tulla, sest paljud baltisakslased olid lahkunud või taandunud avalikust elust, nõukogude ajal oli baroki ja klassitsismiga juba veel lihtsam, sest siis olid baltisakslased hoopis kadunud ning aktuaalsed ohud hoopis teised. (lk 9)
 |
| Vabaduse plats 1922. Peetri kuju on just teisaldatud. |
Seega ei ole küsimus ei ajalises distantsis ega võõras endas, vaid loogikas, et kõik hea tuleb seest ja kõik halb väljast. (lk 9) Kusjuures tähendused mõistetele “sees” ja “väljas” võivad kiiresti poliitilise tegelikkuse muutumisega.
Nii saab selgeks, kuidas pärand mõjutab ideoloogiliste narratiivitde konstrueerimist ja kuidas pärand kui kureeritud ruum osutab just mingile konkreetsele narratiivile ja seetõttu toetab ja põhistab ideoloogiat, mis teda säilitab.
Materiaalne keskkond on nähtav ajalugu ja linn on ühiskonna peegel. Seepärast peab olema õnnelik, et Eestis ja Tallinnas on nõnda palju vastuolusid, erinevaid poliitilisi ja ajalisi kihistusi ning paralleelselt kehtivaid maailmapilte, mis aitavad ületada lihtsustamist ja julgustavad maailma nägema mitmekülgsemalt.
Materiaalne keskkond on nähtav ajalugu ja linn on ühiskonna peegel. Seepärast peab olema õnnelik, et Eestis ja Tallinnas on nõnda palju vastuolusid, erinevaid poliitilisi ja ajalisi kihistusi ning paralleelselt kehtivaid maailmapilte, mis aitavad ületada lihtsustamist ja julgustavad maailma nägema mitmekülgsemalt.
Vt veel:
- Nevski katedraali retseptsioonist Eesti ühiskonnas, debattidest ja lammutamis-soovist: Margus Lääne. Aleksander Nevski katedraali lugu. Tuna 2009, 2.
