Kokkuvõte Hans Hattenhaueri Euroopa õiguse ajaloo (1992) peatükist “Jumal ja maailm”. Samuti on kasutatud Lucien Febvre teost "Martin Luther. Üks inimsaatus" (1928, ek 2003).
Lutheri teoloogiline põhiküsimus oli küsimus patukahetsusest: kui lauldes, palvetades või makstes on võimalik patust vabaneda, siis miks pidi Kristus ristil surema? (Febvre, lk 39) Reformatsiooni n-ö ajalooliseks põhiküsimuseks kujunes aga riigi ja kiriku vahekord - ülemvõim ehk obigkeit.
1525. aastal kirjeldab Luther kahte riiki: Jumala riiki ja maist riiki, millest esimene on puhas armastuse ja halastuse, teine viha ja mure riik. Teine on kurjade sundimise ja keelamise, vaeste kaitsmise riik. Luther arvab, et nende kahe riigi segamine tähendaks halastust maises ja viha taevases riigis, mis on kui kuradi panemine teavasse ja Jumala panemine põrgusse. Absurd.
Oma õpetuses kahest riigist toetub Luther jumalasõnale. Ap 5:29: Peetrus ja teised apostlid kostsid: Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna. (Piibel.net)
Maises elus kuulus ülemvõim ilmalikule valitsejale, seda ka funktsioonides, mida seni oli täitnud paavst ja tema kirik. Pole ime, et reformatsiooni ja Lutheri toetajate hulgas oli suur osa saksa aadlist. Reformatsioon tegi neist nüüd ka kirikuvürstid. Kuigi tehniliselt oleks olnud võimalik piirata maahärra õigust vaimulikes asjades, jäi ta praktikas ikkagi kiriku isandaks sarnaselt Ida-Rooma traditsioonile, kus võim oli alati allutatud vaimule. Koos katoliku kiriku varade siirdega maaisandatele, siirdus kogu võim ka ilmalikule võimule. Võimu muutumine ilmalikuks panigi aluse modernse riigi tekkele.
Luther kutsus rahvast üles kuuletuma ülemvõimule, mille legitiimsus tuleneb Jumalast ja ei saa olla seega inimese kritiseerida.
Oma toetajale Saksi kuurvürstu Friedrich III kirjutas ta nii:
Inimeste ees peab Teie Kuurvürstlik Armulikkus käituma nõnda: Alluma võimule nii nagu kuurvürstile kohane. Laskma Keiserlikul majesteedil valitseda teie maade ja linnade, inimeste ja varade üle, nii nagu kesririigi kord ette näeb. Ei tohi tõrkuda ega vastu seista või Võimule mingeid takistusi teha, kui see tahab mind kinni võtta või tappa. Sest võimu ei tohi keegi kõigutada ega talle vastu astuda - mitte keegi peale Selle, kes ta maksma pani. (Febvre : lk 196)
Patune ülemvõim on kristlaskonna katsumus, pääsemine aga Jumalik sekkumine. Ülestõus võimu vastu võib olla lubatud ainult kiriku äärmise ohustatuse korral.
Meie Jumal on vägev valitseja. Tal on vaja kõrgest soost, hiilgavaid ja rikkaid timukaid - vürste. (Febvre, lk 206)
Maakirikutest said alandlikkuse ja riigitruuduse kantsid, “kiriku- ja koolivagadus käisid käsikäes”. Hattenhauer nimetab luterlust haridusreligiooniks, kus kirikutest said koolid, kus preestrist sai pastor, õpetaja, kes esindas kohalikku kõrgemat võimu; ei olnud riietatud preestrirüüsse, vaid 16. sajandi õpetajakuube. Pastori määras ametisse maahärra ja ta oli vastutav konsistoorimu ees, mis koosnes pooleks teoloogidest ja juristidest. Kirik ei muutunud kohalikuks mitte ainult rahvakeele kasutamise tõttu, vaid tema piirid hakkasid nüüd jooksma sealt, kus jooksid tema valitseja piirid. Sündis territoriaalne kirik. Ka täna on luterlik kirik eelkõige rahvuslik kirik, kuhu Skandinaavia riikides kuulub u 2/3 elanikkonnast.
Valitsejate pädevusse liikus nüüd uus kategooria: perekonnaõigus, mis seni oli olnud kiriku pädevuses. Kodust, majast sai luterlike riikide võimu mudel ja algosake, mida põhistati nt kohustuslikus katekismuses:
Neljas käsk
Sina pead oma isa ja ema austama, et sinu käsi hästi käiks ja sina kaua elaksid maa peal.
Mis see on? Vastus:Me peame Jumalat kartma ja armastama, nii et me oma vanemaid ja juhtkonda ei põlga ega vihasta, vaid et me neid austame, teenime, nende sõna kuulame ning neid armastame ja kalliks peame.
(eelk.ee)
 |
| Hitleri võitlus ja Lutheri õpetus on saksa rahva parim relv. Propagandaposter aastast 1933. https://www.facinghistory.org/resource-library/image/nazi-propaganda-depicting-martin-luther |
