KONSPEKT. Mälestised ja mälestused. Rahvusriigi kimbatus

Kokkuvõte Kristina Jõekalde artiklist Mälestised ja mälestused. Rahvusriigi kimbatus (2016).

Carl Alexander Winckler. Pirita kloostri varemed. 1909. EKM.

Ehitatud keskkond on kõige vahetum kontakt minevikuga. Kui ehitatud keskkonda peetakse aga “võõraks”, siis muutub ka minevik “võõraste” minevikuks. Multikultuurse ajalooga Tallinn tekitas seega rahvusliku narratiivi konstueerimisel olulisi küsimusi ja olukorra, kus asuti materiaalses keskkonnas, pärandis, millega ei soovitud end samastada.

Pärandi mõiste on tihedalt seotud rahvuse mõistega, mõlemad kujunesid 19. sajandil ja üks hakkas sisustama teist. Pärandit defineerib väärtus, väärtust defineerib aga ideoloogia. Seega on küsimus, mida jätta ja mida lammutada, millised hooned on väärtuslikud, millised monumendid peaksid jääma, alati ideoloogiline küsimus. Arhitektuur kõige laiemas mõttes on alati poliitiliselt laetud. Mingisugust arhitektuuri asub ideoloogia kindlustama, eelistama, säilitama; teist vastupidi kõrvale jätme. Ja samas tähendab see ka kuvandiloomet: mingite nähtuste või omaduste kuulutamist ainult endale omaseks (eriliseks resp rahvuslikuks) ning teiste, narratiiviga mittesobivate nähtuste eiramist. (lk 1)

Kuigi avalik arvamus kujunes “võõra” pärandi (baltisaksa, veneaegne arhitektuur) suhtes väga negatiivseks, jäi hävitustöö noores Eesti Vabariigis siiski olemata ning ei väljunud diskussiooni raamidest nagu see oli juhtunud 1905. aasta revolutsiooni jooksul ja väljendunud mõisate põletamisega. Ka näiteks 1920. aastate Poolas lammutatati hulgaliselt varasemat pärandit (sh Varssavi Aleksander Nevski katedraal), põhjendusega, et Poola on kultuurrahvus, kellel on õigus nõuda ajaloolist õiglust. (lk 4)

1920. aastal hävitatud Varssavi Nevski katedraali varemed.

Eestis teisaldati küll 1922. aastal Peeter I monument, ent sedagi pika arutelu tagajärjel ning kuju rikkumata. Monumendi teisaldamist, st Peetrit tulid ära saatma ajalehe Vaba Maa teatel tuhanded inimesed. (lk 5) Palju kõnekamaks kujunes aga Aleksander Nevski katedraali küsimus Toompeal, mis vältas kogu esimese iseseisvusaja. Katedraal aga jäi. Kuidas siis suutis noor rahvusriik jääda nõnda tolerantseks “võõra” pärandi suhtes?

Indentiteediloome kõikjal Euroopas põhjustas lokaalse ja regionaalse; rahvusliku ja euroopaliku konflikti. Samamoodi lõhenes ka Eesti avalik arvamus.

Kunstiajaloolased nägid baltisakslasi ja nende kultuuri pigem eesti kultuuri alusmüürina. (lk 5) See põrkus aga modernsema progressivaimuga. Kriitik Hanno Kompus kirjutas nt Päevalehes 1935. aastal, et põhjus, miks märkimisväärset n-ö eesti stiili pole arhitektuuris sündinud, on kurbasi, et baltisaksa hoonestus on nii hästi säilinud, et tema lammutamine ei oleks mõistlik (kuigi võiks olla soovitav). (lk 5) Gootikat peab ta klassitsismi kõrval väheväärtuslikuks ja kohmakaks; romantilist ja neogooti stiili aga labaseks ja nende stiilide enda süüdistamise asemel süüdistab ta otseselt baltisakslasi kui ruumirikkujaid. Ants Laikmaa kirjutas, et kaasaegne baltisaksa arhitektuur on odav, allakäinud ja oma vanamoodsuses naeruväärne. (lk 7)

August Jansen. Toompea talvel. 1942. EKM. August Jansen oli üks neist kunstnikest, kes
maalis toompead alati ilma Nevski katedraalita.

Postkaart Karl Burmani visandiga Aleksander Nevski katedraali asendamiseks Iseseisvuse Panteoniga. Dateerimata. Eesti Arhitektuurimuuseum.

Teatava mõõdukuse tõi eluline tõsiasi, et suuremad ühiskondlikud hooned riigistati ning need said uue riigi pärisosaks (Toompea loss, Kadrioru loss, gildihooned, raekoda, aadlipank jne). Uued institutsioonid võtsid mõistagi ette hädavajalikke korrastus- ja remonditöid, mis aja jooksul õigustas aina enam vana kasutuselejäämist. (lk 6) Teine põhjus oli nn kultuurrahvuse ideaal, mis vastupidiselt Poola näitele, sisaldas Eestis mõtet, et kõigi minevike pärand on ühtviisi väärtuslik ja oleviku osa. Lõpuks aga nenditi, et baltisaksa pärand on ikkagi vähempaha kui Vene pärand. Eristumine Venemaast ja vene pärandi tõrjumine oli aga see, mis ühendas baltisakslasi ja eestlasi ning andis neile aluse nimetada end osaks Euroopast. (lk 7) Oma Euroopa identiteedi negatiivne määratlus viis loogiliselt konfliktini ebasobiva pärandiga.

Lõpliku lepituse tõi aga esimene nõukogude aasta 1940-41, mil mõisteti, et kogu eelnev jagelemine oli olnud tühine. Uus ühiskondlik tegelikkus kui võrdlusmoment tuletas seega meelde, mis on oluline ja tõeline. Vana “võõras” - baltisakslus - integreeriti ja vastandati uuele “võõrale” - nõukogudelikule kultuurile. (lk 8) 1920. aastatel oli “võõra” pärandiga selles mõttes lihtsam toime tulla, sest paljud baltisakslased olid lahkunud või taandunud avalikust elust, nõukogude ajal oli baroki ja klassitsismiga juba veel lihtsam, sest siis olid baltisakslased hoopis kadunud ning aktuaalsed ohud hoopis teised. (lk 9)

Vabaduse plats 1922. Peetri kuju on just teisaldatud.

Seega ei ole küsimus ei ajalises distantsis ega võõras endas, vaid loogikas, et kõik hea tuleb seest ja kõik halb väljast. (lk 9) Kusjuures tähendused mõistetele “sees” ja “väljas” võivad kiiresti poliitilise tegelikkuse muutumisega.

Nii saab selgeks, kuidas pärand mõjutab ideoloogiliste narratiivitde konstrueerimist ja kuidas pärand kui kureeritud ruum osutab just mingile konkreetsele narratiivile ja seetõttu toetab ja põhistab ideoloogiat, mis teda säilitab.

Materiaalne keskkond on nähtav ajalugu ja linn on ühiskonna peegel. Seepärast peab olema õnnelik, et Eestis ja Tallinnas on nõnda palju vastuolusid, erinevaid poliitilisi ja ajalisi kihistusi ning paralleelselt kehtivaid maailmapilte, mis aitavad ületada lihtsustamist ja julgustavad maailma nägema mitmekülgsemalt.

Vt veel:

• Nevski katedraali retseptsioonist Eesti ühiskonnas, debattidest ja lammutamis-soovist: Margus Lääne. Aleksander Nevski katedraali lugu. Tuna 2009, 2.

• Kristiina Jõekalda. "Võõra" pärandiga leppimine ja lepitamine: 1920.-1930. aastate debatid ajaloolise arhitektuuri väärtuse ja kaitse üle. Acta Universitatis Tallinnensis. Socialia. 2014.

KONSPEKT. Marthin Luther ja ülemvõim

Kokkuvõte Hans Hattenhaueri Euroopa õiguse ajaloo (1992) peatükist “Jumal ja maailm”. Samuti on kasutatud Lucien Febvre teost "Martin Luther. Üks inimsaatus" (1928, ek 2003).

Lutheri teoloogiline põhiküsimus oli küsimus patukahetsusest: kui lauldes, palvetades või makstes on võimalik patust vabaneda, siis miks pidi Kristus ristil surema?  (Febvre, lk 39) Reformatsiooni n-ö ajalooliseks põhiküsimuseks kujunes aga riigi ja kiriku vahekord - ülemvõim ehk obigkeit.

1525. aastal kirjeldab Luther kahte riiki: Jumala riiki ja maist riiki, millest esimene on puhas armastuse ja halastuse, teine viha ja mure riik. Teine on kurjade sundimise ja keelamise, vaeste kaitsmise riik. Luther arvab, et nende kahe riigi segamine tähendaks halastust maises ja viha taevases riigis, mis on kui kuradi panemine teavasse ja Jumala panemine põrgusse. Absurd.

Oma õpetuses kahest riigist toetub Luther jumalasõnale. Ap 5:29: Peetrus ja teised apostlid kostsid: Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna. (Piibel.net)

Maises elus kuulus ülemvõim ilmalikule valitsejale, seda ka funktsioonides, mida seni oli täitnud paavst ja tema kirik. Pole ime, et reformatsiooni ja Lutheri toetajate hulgas oli suur osa saksa aadlist. Reformatsioon tegi neist nüüd ka kirikuvürstid. Kuigi tehniliselt oleks olnud võimalik piirata maahärra õigust vaimulikes asjades, jäi ta praktikas ikkagi kiriku isandaks sarnaselt Ida-Rooma traditsioonile, kus võim oli alati allutatud vaimule. Koos katoliku kiriku varade siirdega maaisandatele, siirdus kogu võim ka ilmalikule võimule. Võimu muutumine ilmalikuks panigi aluse modernse riigi tekkele.

Luther kutsus rahvast üles kuuletuma ülemvõimule, mille legitiimsus tuleneb Jumalast ja ei saa olla seega inimese kritiseerida.

Oma toetajale Saksi kuurvürstu Friedrich III kirjutas ta nii:

Inimeste ees peab Teie Kuurvürstlik Armulikkus käituma nõnda: Alluma võimule nii nagu kuurvürstile kohane. Laskma Keiserlikul majesteedil valitseda teie maade ja linnade, inimeste ja varade üle, nii nagu kesririigi kord ette näeb. Ei tohi tõrkuda ega vastu seista või Võimule mingeid takistusi teha, kui see tahab mind kinni võtta või tappa. Sest võimu ei tohi keegi kõigutada ega talle vastu astuda - mitte keegi peale Selle, kes ta maksma pani. (Febvre : lk 196)

Patune ülemvõim on kristlaskonna katsumus, pääsemine aga Jumalik sekkumine. Ülestõus võimu vastu võib olla lubatud ainult kiriku äärmise ohustatuse korral.

Meie Jumal on vägev valitseja. Tal on vaja kõrgest soost, hiilgavaid ja rikkaid timukaid - vürste. (Febvre, lk 206)

Maakirikutest said alandlikkuse ja riigitruuduse kantsid, “kiriku- ja koolivagadus käisid käsikäes”. Hattenhauer nimetab luterlust haridusreligiooniks, kus kirikutest said koolid, kus preestrist sai pastor, õpetaja, kes esindas kohalikku kõrgemat võimu; ei olnud riietatud preestrirüüsse, vaid 16. sajandi õpetajakuube. Pastori määras ametisse maahärra ja ta oli vastutav konsistoorimu ees, mis koosnes pooleks teoloogidest ja juristidest. Kirik ei muutunud kohalikuks mitte ainult rahvakeele kasutamise tõttu, vaid tema piirid hakkasid nüüd jooksma sealt, kus jooksid tema valitseja piirid. Sündis territoriaalne kirik. Ka täna on luterlik kirik eelkõige rahvuslik kirik, kuhu Skandinaavia riikides kuulub u 2/3 elanikkonnast.

Valitsejate pädevusse liikus nüüd uus kategooria: perekonnaõigus, mis seni oli olnud kiriku pädevuses. Kodust, majast sai luterlike riikide võimu mudel ja algosake, mida põhistati nt kohustuslikus katekismuses:

Neljas käsk

Sina pead oma isa ja ema austama, et sinu käsi hästi käiks ja sina kaua elaksid maa peal.

Mis see on? Vastus:Me peame Jumalat kartma ja armastama, nii et me oma vanemaid ja juhtkonda ei põlga ega vihasta, vaid et me neid austame, teenime, nende sõna kuulame ning neid armastame ja kalliks peame.

(eelk.ee)

Hitleri võitlus ja Lutheri õpetus on saksa rahva parim relv. Propagandaposter aastast 1933.
https://www.facinghistory.org/resource-library/image/nazi-propaganda-depicting-martin-luther