KONSPEKT. "Its All About Particles"

5. Oktoobril pidas Kanuti Gildi SAALis loengu Hispaania arhitekt Enric Ruiz-Geli. Tallinna vanalinnas. Bioarhitektuurist.

WE ARE ONE, WE ARE ONE LIQUID. A FLOW WITHOUT BOUNDARIES. THERE ARE NO STATES, NO CITIES, THERE IS ONLY ONE UNITARY FLOW. YES, VERY COMPLICATED, BUT STILL ONE. WHEN ONE DRAWS A LINE IN TOKYO, IT AFFECTS A LINE IN MADRID. THERES ONLY ONE SYSTEM. AND EVERYTHING IS AFFECTED BY EVERYTHING.

Selle (mälust tsiteeritud) avalausega ütles Ruiz-Geli oma maailma kohta kõik.

Soap film. Foto: Linden Glenhill.

Bioarhitektuuri võib mõista kui loodussõbralikku ning säästlikku disani ja ehitust või kui lähenemist, mis üritab jäljendada looduses leiduvaid struktuure. (1) Ruiz-Geli viib viimase lähenemise äärmusesse ning kaotab mingis mõttes looduse jäljendamise ja asendab selle looduseks olemisega. Arhitektuuri ja kunsti lähtekoht on alati olnud füüsiline maailm, ehitatakse olemsolevatest vormidest, protsessidest, sellest, mida nähakse. Gooti sammas ja sellest välja kasvav kaaristu võtab puu ja tema võra kuju, ekspressionism deformeerib looduslikke vorme ja lähendab seda inimlikule tehiskultuurile. Nii gootikas kui ekspressionismis jääb alles mingi kaalutus loodusliku ja inimliku vahel. Võime nimetada seda tehislikkuseks. Oma olemuselt on tehislikkus laen looduselt. Bioarhitektuur nõuab aga uut paradigmat.

Tehislik inimtegevus kui looduslik inimtegevus.

Kui me võtame selle omaks, ja tunnistame, et oleme tõesti üks, ei jää tegelikult muud varianti: me peame hakkama hingama kliimasoojenemise rütmis. See ongi uue paradigma üks väljundeid: meie olemegi kliimasoojenemine. See ei ole mitte mingi meid väljaspoolt mõjutav protsess, vaid haigus meie sees.

ARCHITECTURE IS THE NR 1 SOURCE OF GLOBAL WARMING.

SÄÄSTLIKKUS ehk KERGUS

Hoone kaal on üks teguritest, mis määrab ära tema ökoloogilise jalajälje. Iga tonn materjali nõuab tootmist ja transporti. Iga tonn on tonn mateeriat, mida ei kasutata kümneid aastaid.

ARCHITECTURE IS THE PERFORMANCE OF NATURE. IN NATURE, WE DONT SEE IMAGES, WE SEE PERFORMANCE.

Tõepoolest, looduse eesmärk ei ole pakkuda esteetilisi naudinguid, vaid lahendada võimalikult efektiivselt probleeme. Iga struktuur taotleb ökonoomsust. Ka arhitektuuri esimene eesmärk on Ruiz-Geli jaoks soorituse efektiivsus.

Tunnistades, et kliima soojeneb, et Barcelona suvi on kümne aastaga pikenenud peaaegu poole aastani, on Euroopa Liit vastu võtnud CO2 vähendamise kava, mille raames peavad alates 2020. aastast olema kõik uusehitised liginullenergiahooned. (2)

Seda aitavad saavutada (1) looduse praktikad ja (2) innovatsioon tootvas tööstuses.

Esimest korda on tekkinud moment, kus tarkvara, idee, ja töötlev tööstus on jõudnud samasse punkti. Meil on võimalik luua disaine, mis imiteerivad looduslikke struktuure nende unikaalsuses ja meil on võimalik neid toota. Standardeid ei ole enam vaja, robotil ei ole vahet, kas ta teeb ühesugust detaili või unikaalseid detaile. Kõik on kinni programmis. Ja robot teeb. Kus me oleme harjunud nägema korda ja rütmi mingites tugistruktuurides, ei ole seda enam vaja. Kusjuures, tihti on see lihtsalt arhitekti, inseneri või tööstuse laiskus: lihtsam on konstrueerida või toota ühesuguseid poste, reelinguid, torusid, selleasemel, et toota iga positsiooni jaoks unikaalne ja optimaalne lahendus. Kordus on raiskamine. Looduses leidub küll sarnasusi, identsust aga mitte kunagi. Täna on inimkond võimeline oma tehislikkusega suubuda tagasi loodusesse.

NÄIDE: MEDIA ICT BUILDING. BARCELONA. 2010. (Pildid: Archdaily)

Media ICT hoone on Ruiz-Geli kõige tuntum töö, mis pälvis ka 2011. aasta World Architecture Festivali aasta parima hoone tiitli. Seega päris hea.

Media ICT hoone erilisus seisneb selles, et see tarbib 92% vähem energiat ruutmeetri kohta kui teda ümbritsevad konventsionaalsed büroohooned. Selle tulemuseni jõuti eelkõige ilmakaarte maksimaalse ärakasutamisega: iga hoone fassaad on erinev. Lõunafassaadi katab topelt-nahk või membraan, mis takistab soojenemist, ent annab siiski edasi valgust. Sõltuvalt temperatuurist ja päikesevalguse langemise nurgast, mida loevad iga membraani eraldi juhtivad sensorid, reguleerivad membraanid oma paksust, lisades või võttes ära kihte. Läbipaistev läänefassaad täidetakse aga intensiivse päikese korral lämmastikuauruga. Tekkinud uus õhutihedus muudab kogu läänefassaadi monoliitseks isolatsiooniks. Maja tugistruktuur on kaetud valgust akumuleeriva värviga ning helendab pimeduse saabudes, täites tänavavalgustuse funktsiooni. Valguse kontrollimine siseruumideski pole enam inimkätes, vaid seda reguleerib maja ise. Inimene eksib, maja, tema sensorid, tema lahutamatus maailmatervikust on ülimuslik ja parem.

Hingav membraan.

Barcelona uus ja vana arhitektuur. Hoone ei saa olla enam üks
esteetikale orienteeruv monoliit.

Inimene elab justkui organismis, mis on kujunenud tema jaoks, ent mille üle tal enam kontrolli ei ole. Ta on muutnud end parasiidiks.

Media ICT hoone on ka prograamiline töö. Sellest pidi saama Barcelona innovatsioonilinnaku infotehnoloogia HUB, poolavalik platvorm, kus tehnoloogiaettevõtted saavad omavahel suhelda. Seega pidi see olema hoone, kus käib inimesi, kes omavad ressursse ja märkimisväärset kommunkatiivset potentsiaali. Teisisõnu, inimesed, kellele saab näidata bioarhitektuuri sooritust.

ITS ALL ABOUT PERFORMANCE.

Hoonel on kaks erineva tehnoloogiaga päikese-vastast fassaadi.

Korrused tõsteti kolme kaupa mööda karkassi üles.

Tegelikult ei ole hoone skelett väga standardne: kurvjas sõrestik koosneb
näiteks kaheksa erineva paksusega detailidest.

ARCHITECTURE AS A PROTEST.

Hoone ehitamise ruutmeetri hind oli Barcelona keskmine, ent tema elektriarved on sõna otseses mõttes nullilähedased. Bioarhitektuur on majanduslikult mõistlik. Taoliste hoonete kaudu, soorituse kaudu, on võimalik survestada ka riikide ühiskonda kehtestama kõrgemaid standardeid energiatõhususes.

Media ICT hoone pidi olema ka läbipaistvuse sümbol. Teda ei tohtinud mässida tühja kesta, võõbata üle paneeliga. Tema skelett, kommunikatsioonid, vesi, elekter, karkass - sooned - pidid jääma näha, et näidata, milline on looduse arhitektuur tegelikult. Et õpetada avalikkusele anatoomiat, et vaataja ei peaks enam pelgama seda, mis on tegelikult loomulik. Ka leht paistab läbi ja keegi ei tunne end halvasti.

UUS VISUAALSUS

Bioarhiektuuri programm, väljakuulutatud paradigmamuutus näeb ainuvõimalusena allaandmist loodusele. Tehiskultuur lakkab taotlemast isandust. Meie jooned ei ole enam võõrad looduse joontest, meie rütmid ei ole enam erinevad looduse rütmidest, päikesest, vihmast, rakust, sulamisest, millimallikast. Inimnäoline Jumal on surnud, tema käsk muuta maailm inimsarnaseks on kadunud. Me ei pea jäljendama enam masinat, kes on looduna inimnäoline, me ei pea jäljendama mütoloogiat, mis on skeem meie psühholoogiast, ühiskonnast ja kultuurist. Me ei pea jäljendama ideoloogiate programme, linn ei pea kajastama mingi rahvuse oletatavat mentaliteeti, ajalugu, maailmatunnetust. Isegi loodust ei pea me järeleaimama senisele kunstile iseloomuliku abstraheerimise ja deformatsiooniga. (Näide arhitektuurist.) Me saame seda kujutada, selles elada ja see OLLA realistlikult. Ehk tulekski mõista bioarhitektuuri kui viimast realismilainet kujutavas kunstis. Või allaandmist looduse ees.

NÄITEID RUIZ-GELI JA TEMA BÜROO CLOUD-9-i TÖÖDEST.

Villa Nurbs. Costa Brava. Ruiz-Geli kodulehekülg.

Villa Nurbs. Costa Brava. Ruiz-Geli kodulehekülg. 

Forest Hotel. Ruiz-Geli kodulehekülg. Forest Hotel aimab järele puu
lehtedekaudset valgusvahetust.

Thirst Pavilion. Barcelona Exop. 2008-2011. Paviljoni aineks on helivõngete poolt
tekkinud mustrid soolas, soola ja vee suhestumine. Hoone ka "higistab" kõrval asuva jõe vett,
millest jäävad soolarandid katavad lõpuks kogu hoone.

Ühe maailma hinnatuima restorani elBulli Foundation´i kontor.

(1) https://en.wiktionary.org/wiki/bioarchitecture. Viimati vaadatud 06.10.2017.

(2) https://energiatalgud.ee/index.php/M%C3%B5iste:Liginullenergiahoone. Viimati vaadatud 06.10.2017.