Tekst tagakaanelt:
See juhtub mitme sajandi pärast. Siis, kui viimase inimese viimase hingetõmbeni on jäänud tuhat aastat.
Niko elab Berliinis. Tal on korter ja mõned sõbrad. Ta veedab oma päevi mängides, süües ja magades. Ta on täiesti normaalne inimene. Samasugune kui kõik teised selles tulevikus, kus masinad hoolitsevad inimeste nagu oma vanadekodus elavate vanemate eest. Selles vaikelus, kus inimestel pole enam funktsiooni, on midagi väljakannatamatut. Paljud löövad käega, ent Niko ootab, teadmata täpselt mida. Kõik muutub, kui ta näeb sajanditevanust filmi „Terminaator 2”, mille painajalik nägemus inimkonna tulevikust ei lase tal enam oodata. Niko sukeldub Vanasse Kultuuri, et kogeda eluiha nagu möödunud lugude kangelased. Ent uued läbielamised viivad ta vaimse kokkukukkumise äärele. Kui Niko kohtab Verat, näib talle, et on viimaks leidnud tähenduse ja õnne. Aga see on kõigest lõpu algus. Meie kõigi jaoks.
„Viimased tuhat aastat” on stsenarist Andris Feldmanise debüütromaan.
Tehisintellekti ja inimühiskonna tulevikku, eelkõige inimest ja tema ühiskonda, selle probleeme, üksindust ja triviaalsust on popkultuuris käsitletud küll; samuti robotrevolutsiooni ja Turingi testi. Kohe meenuvad Her (2013), Ex Machina (2015) ja Jonathan Nolani HBO kvaliteetsari Westworld (2016). Feldmanise tulevikumaailma eristab neist kõigist aga range eraldusjoon robotite ja inimeste vahel, nendel kahel maailmal puuduvad sisulised kokkupuutepunktid: puudub integreeritud ühiskond, igapäevane interaktsioon. Tegelikult ei saa lugeja masinate kohta üldse midagi teada. Masinatest räägitakse harva, vaid kaudselt. Keegi tegelikult ei tea, mida masinad teevad, kus nad seda teevad. Ja kedagi tegelikult ei huvita ka. Koristajate, loomapüüdjate ja teenindajate masinlikku päritolu ei avaldata. Ainult raamatu lõpuosas tuleb välja, et koristajad võivad ka katki minna.
(...) Nad eksisteerisid inimestega paralleelselt mingis uues tummas reaalsuses, millest inimesed nägid ainult kõige tühisemat osa ja mille kohta teati vaid kuulujutte. (lk 31)
Seega ei ole Feldmanise lugu masinatest. Üldsegi mitte. Vastupidi. Intiimne suhe masinatega tundus Nikole ja enamikule ühiskonnast tülgastav. (lk 31) Feldmanise romaani on alles jäänud puhas inimene, maailmas, kus tema pole enam peremees, maailmas, mida valitsevad masinad. Esimese läbiva teemana võib näha inimtegevuse eesmärgistatuse vajadust, vajadust valitseda, olla kontrollis, saada aru. Kui tõde muutub liiga keeruliseks, vajab inimene lihtsamaid lahendusi, kaldub populismi või loobub täielikult. Natuke kitsam ja selgem küsimus täidab romaani tema koguulatuses: kuidas on inimene, kui midagi pole enam vaja teha? Ehk. Inimene tööjärgses ühiskonnas.
Samal ajal olid kadunud töökohad. See oli olnud kõige suurem šokk, sest varem polnud inimsed midagi sellist kogenud. (...) Ja nii olid inimesed üha enam ammutanud oma identiteedi sellest, mida nad tegid. See andis neile tähenduse, täitis nende elu mingisuguse mõttega. Töö ei olnud seotud ainult ellujäämisega, see muutus eluks endaks. Ja siis ühel hetkel sai elu otsa. (lk 30-31).
USA sotsioloog Randall Collinns on ennustanud, et aastaks 2050 on töötuse määr tõusnud 50%-ni, või 70%-ni, või et kapitalism on üldse surnud. (1) Loomulikult ei ole ta ainuke. Tegelikult automatiseerub iga aastaga mõni amet. Siis läheb üks Selver täielikult iseteeninduskassadele üle, vaid üks mehitatud kassa jääb alkoholi ja tubaka, taaratšekkide vastuvõtuks alles.
Loomulikult läheb natuke aega, Keila Rõõmu kaubamajas 2009. aastal tööd alustanud iseteeninduskassa pidi ootama pikki aastaid, et muutuda kurioossumist tendentsiks. Õnneks GWB juba töötab. GWB juba kasvab. Lõpuks pannakse CVkeskus kinni, ja kõik töötavadki ainult natuke, seal kus saavad. Esialgu need, kelle sotsiaalmajanduslikud tingimused jäävad allapoole keskmist. Võib-olla tekivad GWB tööampsude taha samasugused järjekorrad või inimkarjad nagu olid Tartu Kaubahoovi ees 1930ndatel? See oli muidugi kodanliku kapitalismi ajajärk, mil kõigil oli väga raske olla ja elada. Pildidki olid mustvalged. GWB järjekorras on ilmselt mugavam kohvikus istuda, läpakas süles. Nagu keskklassile kombeks.
Töötud on ees ja kohviku sees.
Mehhaniseerimine 19. sajandil suunas tööealise elanikkonna (laiendatud tähenduses) administratiivsele tööle. Just suure keskklassi teke lõi kapitalistlikule ühiskonnale eeldusliku tarbijaskonna ja seega tagas süsteemi jätkusuutlikkuse. Kiirenev automatiseerimine, kommunikatsiooni- ja meediavahendite areng, inimene-masin liidese (ingl k human machine interface) ning tehisintellektika kiirenev igapäevastumine koputab ilmselt õige pea keskklassi kirstukaanele ja õpib ära ladina keele, memento mori. Oma võimekuse tipul, interpreteerides inimkultuuri ja tema allegooriat, helistab kirikukelli ja sosistab, et need on sulle.
Võtame seda kui juba olemasolevat reaalsust.
 |
| Tööd otsimas. Tartu kaubahoovi esist platsi tunti enne sõda ka orjaturu nime all. |
 |
| Leili Muuga. Kohvikus (Kahtlejad). 1956. EKM. Kohvikus (Kahtlejad), EKM j 9320 M 3718, Eesti Kunstimuuseum SA, http://muis.ee/museaalView/1256411 |
Igasugune ulme on tegelikult küsimus tänasest reaalsusest.
Mõnikord on vaja minna väga kaugele, et näha midagi väga lähedalt; reisida selleks, et vaadata end kõrvalt; eemaldada tänapäevast kõik eksitav ja jätta alles vaid oluline. Selles mõttes ei erine teaduslik fantastika, ulme, kuidagi teaduse põhilisest tööriistast - abstraheerimisest. Feldmanis küll ise ei ole nõus oma teose liigitamisega ulmekirjanduseks, ent loob ikkagi kaugema lähituleviku selleks, et käsitleda olemasolevat reaalsust, meie igapäeva. (2) Intervjuus Jim Ashileviga ütleb Fredmanis selle ka otse välja: Tagantjärele tundub, et valisin tuleviku kirjeldamise kuidagi alateadlikult just selle pärast, et mingeid tendentse, mida ma ümber tajun, võimendatult välja tuua. Ja et lugejal tekiks selgem kõrvalpilk, isegi teatav võõristus nende suhtes, sest need asjad juhtuvad justkui kusagil mujal. (3)
Sest Viimased tuhat aastat ei ole ainus tekst, mida lugedes avaldub tööjärgse ühiskonna lähenev reaalsus. 15. märtsil pidas Viivi Luik Tööandjate Keskliidule kõne, kus võrdsustas töö inimeseks olemisega. Sest töö annab inimese tegevusele mõtte, põhjendab tema olemasolu. Läbi töö inimene mõtestab ja hingestab maailma, annab sellele sisu, animeerib, muudab elavaks. Surnud mateeria hingestamine ongi Viivi Luige jaoks töö otstarve ja eesmärk. (4)
Mis üldse paneb inimese liikuma? Ehk probleem ja selle lahendamine? Töö? The Matrix´is rahuldus inimkond alles sellise masinate poolt loodud virtuaalse reaalsusega, milles olid olemas meie maailmale iseloomulikud kannatused ja probleemid. Haigusi on millekski vaja, need hoiavad inimeste maailma koos ja võib-olla isegi annavad elule mõtte, kui muud paremat ei ole. (5)
Pole siis ime, et XIII sajandi heaoluühiskonnas, kus töö on surnud, puudub ka tõsiseltvõetav inimtegevus. Inimese enesepõhjendus enam ei päde, töö ehk elupalli on üle võtnud masinad.
Nii hoolitsesidki masinad inimeste eest nagu oma vanadekodusse pandud vanemate eest. Nad olid loonud inimestele turvalise ja vaikse koha, kus olla, ja ootasid nende surma. Ja surema nad hakkasidki. Vabatahtlikult, märkamatult. Enesetappude protsent tõusis kohtava kiirusega, sündivus vähenes drastiliselt. Nüüd oli inimesi maailmas alles veidi üle kolme miljardi. Selle vastu ei aidanud isegi rohud, see oli mingi metafüüsiline sund, mis ei allunud masinate kontrollile ega millelegi muule. (lk 31)
 |
| Mart Viljus. Hüljatud maa. 1989. |
Isiklikus plaanis juhatab enesepõhjendamatus, sihitus ja mõtestamatus sisse kliinilise depressiooni, mis tulevikus on saanud inimorganismi loomulikuks osaks. Midagi lihtsalt ei ole vaja. Kui ei ole vaja, siis ei ole ka tahta. Selgelt ei ole sellises maailmas kohta kunstile. Kirjandus, muusika ja kujutav kunst, mis mõtestavad samuti probleeme, teravdavad inimeses lihstalt seda probleemituse tunnet. Ja lõputu äng, mis ehk kõnetaks, ei ole ellujäämise seisukohast tervislik, et seda hommikust õhtuni kujutada ja mõtestada.
Kõik teadsid, et kunst on destruktiivsem kui ükskõik milline meelemürk. Need, kes veetsid oma päevad ekraanilt liikuvaid pilte jõllitades, tähtedest sõnu kokku veerides, nootidest meloodiaid voolides, lõpetasid õige pea oma elu. (lk 15)
Aga tööjärgne ühiskond on ju juba kohal. Vähemalt kellegi jaoks. Müürilehe naljanumbris ilmunud absurdisatiir Tööjärgse ajastu viljad ehk miks ma tööle ei lähe visandab tabavalt n-ö meie aja kangelase, portree y-generatsioonile iseloomuliku töökultuuri keskmisest. Ta on nartsissist, kes keeldub tegemast töid, mida ta ei taha. Sest ta on rohkem väärt. Parem juba vaadata sarja. Nii mööduvad kuud: ennast tuleb ju hoida, teha seda mis teeb õnnelikuks, mitte niisama siblida. Küll aga tean, et normaalne tööandja ei maksa mitte ainult tööülesannete täitmise, vaid ka mu geniaalsuse eest, sest mu mõtted on hindamatu väärtusega. Tööd võib igaüks teha, mulle on oluline, et oleks draiv. (6) Tema vanemate generatsioon, n-ö võitjate põlvkond oli teistsugune, nemad lihtsalt tahtsid. Ja said. Kuigi autor peab siin silmas seda, et keskkond võimaldas end realiseerida vastavalt soovile, paistab mulle, et ehk teadmatult, on ta tabanud tuumprobleemi. Puudub tahe. On raske elada teadmisega, et su parim sõbranna kutsutakse Instaka profiili põhjal H&Mi stilistiks ja sina jääd tähelepanuta. (6) Tahtmatuse põhjus on siin milleski muus, sotsiaalmeedias, kogu aeg pakutavas valikute paljususes, millest kõik jäävad lõpuks ikkagi kättesaamatuks, lihtsalt kellegi teise saavutuseks. See on narrimine. Kangelane ei oska enam midagi tahta, sest ei ole enam midagi tahta. Meie silmaring ületab kordades meie võimalused, aga kõik võimalused tuleb ju ära kasutada, väljakutsed vastu võtta. Taustal lööb kogu aeg mantra: ole sina ise, kõik on võimalik, ole rohkem. Selle vastuolu käes kangelane vaevlebki ja vajutab play.
Feldmanise tulevikumaailmas võiks võitjate põlvkonda või sotsiaalmeedia eduillusiooni asendada masinad, inimkonna eneseületuse fataalne tipp. Elades maailmas, kus kõiki elulisi vajadusi rahuldavad masinad inimesest kordades paremini, polegi midagi muud teha, kui vajutada play.
Siinkohal jooksevadki maailmad kokku. Tööjärgses ühiskonnas muutub suurem osa maailmast mõtestamatuks, sest sellel puudub vajadus. Piret Põldver on Sirbis ilmunud arvustuses väga hästi toonud paralleeli XIX sajandi dekadentliku aristokraatiakirjandusega. Tõesti. Lermontovi Meie aja kangelases mõttetuse käes vaevlev ja end tulutult manipulatsiooniga lõbustav Petšorin ei võtnud endalt elu ehk vaid sellepärast, et otsis ajastutruumat kirjanduslikku lõppu.
Petšorin ja Niko, kumbki ei teinud tööd. Aga kõik uksed olid lahti.
 |
| Paul Gerhard Rosen. Supelkoht Grünewaldseel Berliini lähedal. 1922. EKM. Romaani iseloomustab mahajäetud linnakeskkond, võib tajuda looduse paratamatut pealetungi, mis justkui sümboliseerib inimkonna taandumist. Ka Feldmanis ise ütleb, et me oleme pelgalt üks evolutsiooniline faas. Seda kõike raamib teatav rahu. |
Feldmanise tugevus, teose intelligentsuse märk on tema rõhk hedonismi abitusel. Tihti pakub sarnane spekulatsioon nägemust, kus lõviosa inimkonnast rahuldub ajaviitega, igapäevase jalgpalli, jalgrattasõidu, toidu, seksi ja videomängudega. Niko maailmas ei rahuldu sellega keegi. Ja tegelikult mõjub see väga veenvalt. Ka religioonipsühholoog Tõnu Lehtsaar ütleb, et mõtestamata elu elav inimene jõuab paratamatult hedonismi või karjärismi. (7) Ent mõtestamatus jääb, seda võib vaid ajutiselt varjutada. Ja maailmas, kus karjärism on võimatu ning hedonism pole saavutus, on see varjutus eriti ajutine. Kõiges selles puudub lahendus, inimkonna tegevusel puudub lahendus, küsimusi ei esitata, sest neile puuduvad vastused. Ja üle jääb vaid käega lüüa. Vast see meeldibki mulle Feldmanise romaani juures kõige rohkem, et see on utoopia tema originaalses tähendus, satiir ideaalse ühiskonna unistusest. Ja nagu iga unistus ideaalsest ühiskonnast, on ka see määratud läbikukkumisele. (8)
Viimased tuhat aastat on y-generatsiooni ajasturomaan, depressiooniromaan, mis vaatamata apokalüptilisele õhustikule ei lõhu, vaid vajutab kõiketeadvalt õigetele valukohtadele. Küsimused tekivad iseenesest, mõtteid on palju.
Lihtsalt.
Vastuseid ei ole.
(1) Collinns, R. Speak for Sociology. The Real Structural Problem: The Self-Destruction of Capitalism. http://speak4sociology.org/2016/12/07/the-real-structural-problem-the-self-destruction-of-capitalism/. (Vaadatud 06.05.2017).
(2) Kultuur.info soovitab: Tristan Priimägi kultuurielamus. https://www.youtube.com/watch?v=DXP140q6b7g. (Vaadatud 06.05.2017).
(3) Ashilevi, J. Värske Rõhk. Viimased tuhat aastat tohutult pika nabanööri otsas. Intervjuu Andris Feldmanisega. Kevad 2017. Lk 45. Kättesaadav veebis: http://va.ee/13-intervjuu/188-viimased-tuhat-aastat-tohutult-pika-nabanoeoeri-otsas-intervjuu-andris-feldmanisega. (Vaadatud 07.05.2017).
(4) Luik, V. Postimees. Inimene töötab, vaid nii saab ta olla vaba. 25.03.2017. Kättesaadav veebis: http://arvamus.postimees.ee/4054443/viivi-luik-inimene-tootab-vaid-nii-saab-ta-olla-vaba. (Vaadatud 09.05.2017).
(5) Oras, L. Värske Rõhk. Päevik. Kevad 2017. Lk 92.
(6) Sõmer, K. Müürileht. Tööjärgse ajastu viljad ehk miks ma tööle ei lähe. Aprill 2017. Kättesaadav veebis: https://www.muurileht.ee/toojargse-ajastu-viljad-ehk-miks-ma-toole-ei-lahe/. (Vaadatud 08.05.2017).
(7) Lehtsaar, T. Ööülikool. Mõtte leidmisest. Vikerraadio. 01.04.2017. Kuulatav veebis: http://vikerraadio.err.ee/v/ooylikool/saated/ce23c66e-9017-473c-b375-b72109acb66a/ooulikool-religioonipsuhholoog-tonu-lehtsaar-motte-leidmisest. (Vaadatud 08.05.2017).
(8) Vt ka: Mutt, M., Kahu, T., Kaus J. Ööülikool. Düstoopia. Vikerraadio. 18.06.2016. Kuulatav veebis: http://vikerraadio.err.ee/v/ooylikool/saated/84a04b84-c0b2-42fb-981a-719babddbf05/ooulikool-mihkel-mutt-tonis-kahu-ja-jan-kaus-dustoopia. (Vaadatud 08.05.2017).
