KONSPEKT. Mälestised ja mälestused. Rahvusriigi kimbatus

Kokkuvõte Kristina Jõekalde artiklist Mälestised ja mälestused. Rahvusriigi kimbatus (2016).

Carl Alexander Winckler. Pirita kloostri varemed. 1909. EKM.

Ehitatud keskkond on kõige vahetum kontakt minevikuga. Kui ehitatud keskkonda peetakse aga “võõraks”, siis muutub ka minevik “võõraste” minevikuks. Multikultuurse ajalooga Tallinn tekitas seega rahvusliku narratiivi konstueerimisel olulisi küsimusi ja olukorra, kus asuti materiaalses keskkonnas, pärandis, millega ei soovitud end samastada.

Pärandi mõiste on tihedalt seotud rahvuse mõistega, mõlemad kujunesid 19. sajandil ja üks hakkas sisustama teist. Pärandit defineerib väärtus, väärtust defineerib aga ideoloogia. Seega on küsimus, mida jätta ja mida lammutada, millised hooned on väärtuslikud, millised monumendid peaksid jääma, alati ideoloogiline küsimus. Arhitektuur kõige laiemas mõttes on alati poliitiliselt laetud. Mingisugust arhitektuuri asub ideoloogia kindlustama, eelistama, säilitama; teist vastupidi kõrvale jätme. Ja samas tähendab see ka kuvandiloomet: mingite nähtuste või omaduste kuulutamist ainult endale omaseks (eriliseks resp rahvuslikuks) ning teiste, narratiiviga mittesobivate nähtuste eiramist. (lk 1)

Kuigi avalik arvamus kujunes “võõra” pärandi (baltisaksa, veneaegne arhitektuur) suhtes väga negatiivseks, jäi hävitustöö noores Eesti Vabariigis siiski olemata ning ei väljunud diskussiooni raamidest nagu see oli juhtunud 1905. aasta revolutsiooni jooksul ja väljendunud mõisate põletamisega. Ka näiteks 1920. aastate Poolas lammutatati hulgaliselt varasemat pärandit (sh Varssavi Aleksander Nevski katedraal), põhjendusega, et Poola on kultuurrahvus, kellel on õigus nõuda ajaloolist õiglust. (lk 4)

1920. aastal hävitatud Varssavi Nevski katedraali varemed.

Eestis teisaldati küll 1922. aastal Peeter I monument, ent sedagi pika arutelu tagajärjel ning kuju rikkumata. Monumendi teisaldamist, st Peetrit tulid ära saatma ajalehe Vaba Maa teatel tuhanded inimesed. (lk 5) Palju kõnekamaks kujunes aga Aleksander Nevski katedraali küsimus Toompeal, mis vältas kogu esimese iseseisvusaja. Katedraal aga jäi. Kuidas siis suutis noor rahvusriik jääda nõnda tolerantseks “võõra” pärandi suhtes?

Indentiteediloome kõikjal Euroopas põhjustas lokaalse ja regionaalse; rahvusliku ja euroopaliku konflikti. Samamoodi lõhenes ka Eesti avalik arvamus.

Kunstiajaloolased nägid baltisakslasi ja nende kultuuri pigem eesti kultuuri alusmüürina. (lk 5) See põrkus aga modernsema progressivaimuga. Kriitik Hanno Kompus kirjutas nt Päevalehes 1935. aastal, et põhjus, miks märkimisväärset n-ö eesti stiili pole arhitektuuris sündinud, on kurbasi, et baltisaksa hoonestus on nii hästi säilinud, et tema lammutamine ei oleks mõistlik (kuigi võiks olla soovitav). (lk 5) Gootikat peab ta klassitsismi kõrval väheväärtuslikuks ja kohmakaks; romantilist ja neogooti stiili aga labaseks ja nende stiilide enda süüdistamise asemel süüdistab ta otseselt baltisakslasi kui ruumirikkujaid. Ants Laikmaa kirjutas, et kaasaegne baltisaksa arhitektuur on odav, allakäinud ja oma vanamoodsuses naeruväärne. (lk 7)

August Jansen. Toompea talvel. 1942. EKM. August Jansen oli üks neist kunstnikest, kes
maalis toompead alati ilma Nevski katedraalita.

Postkaart Karl Burmani visandiga Aleksander Nevski katedraali asendamiseks Iseseisvuse Panteoniga. Dateerimata. Eesti Arhitektuurimuuseum.

Teatava mõõdukuse tõi eluline tõsiasi, et suuremad ühiskondlikud hooned riigistati ning need said uue riigi pärisosaks (Toompea loss, Kadrioru loss, gildihooned, raekoda, aadlipank jne). Uued institutsioonid võtsid mõistagi ette hädavajalikke korrastus- ja remonditöid, mis aja jooksul õigustas aina enam vana kasutuselejäämist. (lk 6) Teine põhjus oli nn kultuurrahvuse ideaal, mis vastupidiselt Poola näitele, sisaldas Eestis mõtet, et kõigi minevike pärand on ühtviisi väärtuslik ja oleviku osa. Lõpuks aga nenditi, et baltisaksa pärand on ikkagi vähempaha kui Vene pärand. Eristumine Venemaast ja vene pärandi tõrjumine oli aga see, mis ühendas baltisakslasi ja eestlasi ning andis neile aluse nimetada end osaks Euroopast. (lk 7) Oma Euroopa identiteedi negatiivne määratlus viis loogiliselt konfliktini ebasobiva pärandiga.

Lõpliku lepituse tõi aga esimene nõukogude aasta 1940-41, mil mõisteti, et kogu eelnev jagelemine oli olnud tühine. Uus ühiskondlik tegelikkus kui võrdlusmoment tuletas seega meelde, mis on oluline ja tõeline. Vana “võõras” - baltisakslus - integreeriti ja vastandati uuele “võõrale” - nõukogudelikule kultuurile. (lk 8) 1920. aastatel oli “võõra” pärandiga selles mõttes lihtsam toime tulla, sest paljud baltisakslased olid lahkunud või taandunud avalikust elust, nõukogude ajal oli baroki ja klassitsismiga juba veel lihtsam, sest siis olid baltisakslased hoopis kadunud ning aktuaalsed ohud hoopis teised. (lk 9)

Vabaduse plats 1922. Peetri kuju on just teisaldatud.

Seega ei ole küsimus ei ajalises distantsis ega võõras endas, vaid loogikas, et kõik hea tuleb seest ja kõik halb väljast. (lk 9) Kusjuures tähendused mõistetele “sees” ja “väljas” võivad kiiresti poliitilise tegelikkuse muutumisega.

Nii saab selgeks, kuidas pärand mõjutab ideoloogiliste narratiivitde konstrueerimist ja kuidas pärand kui kureeritud ruum osutab just mingile konkreetsele narratiivile ja seetõttu toetab ja põhistab ideoloogiat, mis teda säilitab.

Materiaalne keskkond on nähtav ajalugu ja linn on ühiskonna peegel. Seepärast peab olema õnnelik, et Eestis ja Tallinnas on nõnda palju vastuolusid, erinevaid poliitilisi ja ajalisi kihistusi ning paralleelselt kehtivaid maailmapilte, mis aitavad ületada lihtsustamist ja julgustavad maailma nägema mitmekülgsemalt.

Vt veel:

• Nevski katedraali retseptsioonist Eesti ühiskonnas, debattidest ja lammutamis-soovist: Margus Lääne. Aleksander Nevski katedraali lugu. Tuna 2009, 2.

• Kristiina Jõekalda. "Võõra" pärandiga leppimine ja lepitamine: 1920.-1930. aastate debatid ajaloolise arhitektuuri väärtuse ja kaitse üle. Acta Universitatis Tallinnensis. Socialia. 2014.

KONSPEKT. Marthin Luther ja ülemvõim

Kokkuvõte Hans Hattenhaueri Euroopa õiguse ajaloo (1992) peatükist “Jumal ja maailm”. Samuti on kasutatud Lucien Febvre teost "Martin Luther. Üks inimsaatus" (1928, ek 2003).

Lutheri teoloogiline põhiküsimus oli küsimus patukahetsusest: kui lauldes, palvetades või makstes on võimalik patust vabaneda, siis miks pidi Kristus ristil surema?  (Febvre, lk 39) Reformatsiooni n-ö ajalooliseks põhiküsimuseks kujunes aga riigi ja kiriku vahekord - ülemvõim ehk obigkeit.

1525. aastal kirjeldab Luther kahte riiki: Jumala riiki ja maist riiki, millest esimene on puhas armastuse ja halastuse, teine viha ja mure riik. Teine on kurjade sundimise ja keelamise, vaeste kaitsmise riik. Luther arvab, et nende kahe riigi segamine tähendaks halastust maises ja viha taevases riigis, mis on kui kuradi panemine teavasse ja Jumala panemine põrgusse. Absurd.

Oma õpetuses kahest riigist toetub Luther jumalasõnale. Ap 5:29: Peetrus ja teised apostlid kostsid: Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna. (Piibel.net)

Maises elus kuulus ülemvõim ilmalikule valitsejale, seda ka funktsioonides, mida seni oli täitnud paavst ja tema kirik. Pole ime, et reformatsiooni ja Lutheri toetajate hulgas oli suur osa saksa aadlist. Reformatsioon tegi neist nüüd ka kirikuvürstid. Kuigi tehniliselt oleks olnud võimalik piirata maahärra õigust vaimulikes asjades, jäi ta praktikas ikkagi kiriku isandaks sarnaselt Ida-Rooma traditsioonile, kus võim oli alati allutatud vaimule. Koos katoliku kiriku varade siirdega maaisandatele, siirdus kogu võim ka ilmalikule võimule. Võimu muutumine ilmalikuks panigi aluse modernse riigi tekkele.

Luther kutsus rahvast üles kuuletuma ülemvõimule, mille legitiimsus tuleneb Jumalast ja ei saa olla seega inimese kritiseerida.

Oma toetajale Saksi kuurvürstu Friedrich III kirjutas ta nii:

Inimeste ees peab Teie Kuurvürstlik Armulikkus käituma nõnda: Alluma võimule nii nagu kuurvürstile kohane. Laskma Keiserlikul majesteedil valitseda teie maade ja linnade, inimeste ja varade üle, nii nagu kesririigi kord ette näeb. Ei tohi tõrkuda ega vastu seista või Võimule mingeid takistusi teha, kui see tahab mind kinni võtta või tappa. Sest võimu ei tohi keegi kõigutada ega talle vastu astuda - mitte keegi peale Selle, kes ta maksma pani. (Febvre : lk 196)

Patune ülemvõim on kristlaskonna katsumus, pääsemine aga Jumalik sekkumine. Ülestõus võimu vastu võib olla lubatud ainult kiriku äärmise ohustatuse korral.

Meie Jumal on vägev valitseja. Tal on vaja kõrgest soost, hiilgavaid ja rikkaid timukaid - vürste. (Febvre, lk 206)

Maakirikutest said alandlikkuse ja riigitruuduse kantsid, “kiriku- ja koolivagadus käisid käsikäes”. Hattenhauer nimetab luterlust haridusreligiooniks, kus kirikutest said koolid, kus preestrist sai pastor, õpetaja, kes esindas kohalikku kõrgemat võimu; ei olnud riietatud preestrirüüsse, vaid 16. sajandi õpetajakuube. Pastori määras ametisse maahärra ja ta oli vastutav konsistoorimu ees, mis koosnes pooleks teoloogidest ja juristidest. Kirik ei muutunud kohalikuks mitte ainult rahvakeele kasutamise tõttu, vaid tema piirid hakkasid nüüd jooksma sealt, kus jooksid tema valitseja piirid. Sündis territoriaalne kirik. Ka täna on luterlik kirik eelkõige rahvuslik kirik, kuhu Skandinaavia riikides kuulub u 2/3 elanikkonnast.

Valitsejate pädevusse liikus nüüd uus kategooria: perekonnaõigus, mis seni oli olnud kiriku pädevuses. Kodust, majast sai luterlike riikide võimu mudel ja algosake, mida põhistati nt kohustuslikus katekismuses:

Neljas käsk

Sina pead oma isa ja ema austama, et sinu käsi hästi käiks ja sina kaua elaksid maa peal.

Mis see on? Vastus:Me peame Jumalat kartma ja armastama, nii et me oma vanemaid ja juhtkonda ei põlga ega vihasta, vaid et me neid austame, teenime, nende sõna kuulame ning neid armastame ja kalliks peame.

(eelk.ee)

Hitleri võitlus ja Lutheri õpetus on saksa rahva parim relv. Propagandaposter aastast 1933.
https://www.facinghistory.org/resource-library/image/nazi-propaganda-depicting-martin-luther

Pärisorjuse saabumine

Kokkuvõte “Eesti ajalugu II” lehekülgedest 194-197.

13. sajandil toimunud vallutussõdade tagajärjel tekkinud Liivimaal ei olnud talupoegkond homogeenne grupp, vaid väga lai õiguslike ja materiaalsete positsioonide spekter. Esiteks oli sõdadele eelnenud ühiskond juba kihistunud, oli olemas teatav käsitööliskond ning mõjukamad talupojad. Teiseks olid erinevate piirkondade alistusmislepingud erinevad ning varieerisid kohalike positsiooni uues ühiskondlikus korralduses.

Ilmselt järgis talupoegade positsioon 15. sajandi alguseni muinasaegsed jooni. Talupoeg oli maaisanda silmis eelkõige sõjaline inimressurss, mis soosis ka teatavat iseseisvust, võimekust sõdida, ehk ka teatavat motivatsiooni või isegi uhkust. 15. sajandi alguses hakkas aga talupoegkond järkjärgult sunnismaistuma. Kuigi allikate vähesuse tõttu on raske seda protsessi jälgida, võib välja tuua kolm üldist põhjust:

1. 15. sajandi alguseks asendusid sõjapidamises talupoegade malevad palgasõduritega, kelle värbamine muutus aadli rahaliseks kohustuseks;
2. Järsust rahvaarvu langusest tingitud sissetulekute vähenemine ajendas mõisate muutmist tootmisüksusteks, mis omakorda tõi kaasa teokohustuse;
3. Talupoeg kui defitsiitne tootmisvahend oli väärtuslik ning mõisnik oli igati motiveeritud tema kinnihoidmisest. Vältimaks võimalikke vaidlusi teiste maaisandatega, oli kõige lihtsam defineerida talupoega territoriaalselt.

= Pärisorjus oli majanduslikult mõistlik otsus.

Psühholoogilises ja tunnetuslikus plaanis põhjustas teatava mentaliteedi mõlemal pool ilmselt tõsiasi, et teokohustusega talupoeg muutus tõesti füüsiliselt aadlist madalamaks. Erinevalt näiteks varasema andamiga, joonistused nüüd jõuvertikaalid välja märksa dramaatilisemalt, tekkisid isand ja alam.

Ja siis.

Lokaalsete majanduslike ja omandiõiguslike (pisi)muudatuste foonil kasvas Euroopas haritud juristide arv, kelle töö fookuseks sai üks euroopa tsivilisatsiooni alustekste - Rooma õigus. Rooma õigus, kus asjad jagunesid mittekehalisteks ja kehalisteks nagu maa, riie, kuld, hõbe, ori ja lõputu hulk teisi asju. (1)Käsitlus orjast kui asjast (res) soodustas veelgi põrisorjuse teket ja mugavdas selle vastuvõttu ärkavas aristokraatias.

Elagu renessanss.

Jüri Palm. Mõisas teol. 1965. Linoollõige.

Eesti Kunstimuuseumi SA.

(1) Gaiuse institutsioonid 2.13. http://thelatinlibrary.com/law/gaius2.html. (Viimati vaadatud 24.11.2017)

KONSPEKT. "Its All About Particles"

5. Oktoobril pidas Kanuti Gildi SAALis loengu Hispaania arhitekt Enric Ruiz-Geli. Tallinna vanalinnas. Bioarhitektuurist.

WE ARE ONE, WE ARE ONE LIQUID. A FLOW WITHOUT BOUNDARIES. THERE ARE NO STATES, NO CITIES, THERE IS ONLY ONE UNITARY FLOW. YES, VERY COMPLICATED, BUT STILL ONE. WHEN ONE DRAWS A LINE IN TOKYO, IT AFFECTS A LINE IN MADRID. THERES ONLY ONE SYSTEM. AND EVERYTHING IS AFFECTED BY EVERYTHING.

Selle (mälust tsiteeritud) avalausega ütles Ruiz-Geli oma maailma kohta kõik.

Soap film. Foto: Linden Glenhill.

Bioarhitektuuri võib mõista kui loodussõbralikku ning säästlikku disani ja ehitust või kui lähenemist, mis üritab jäljendada looduses leiduvaid struktuure. (1) Ruiz-Geli viib viimase lähenemise äärmusesse ning kaotab mingis mõttes looduse jäljendamise ja asendab selle looduseks olemisega. Arhitektuuri ja kunsti lähtekoht on alati olnud füüsiline maailm, ehitatakse olemsolevatest vormidest, protsessidest, sellest, mida nähakse. Gooti sammas ja sellest välja kasvav kaaristu võtab puu ja tema võra kuju, ekspressionism deformeerib looduslikke vorme ja lähendab seda inimlikule tehiskultuurile. Nii gootikas kui ekspressionismis jääb alles mingi kaalutus loodusliku ja inimliku vahel. Võime nimetada seda tehislikkuseks. Oma olemuselt on tehislikkus laen looduselt. Bioarhitektuur nõuab aga uut paradigmat.

Tehislik inimtegevus kui looduslik inimtegevus.

Kui me võtame selle omaks, ja tunnistame, et oleme tõesti üks, ei jää tegelikult muud varianti: me peame hakkama hingama kliimasoojenemise rütmis. See ongi uue paradigma üks väljundeid: meie olemegi kliimasoojenemine. See ei ole mitte mingi meid väljaspoolt mõjutav protsess, vaid haigus meie sees.

ARCHITECTURE IS THE NR 1 SOURCE OF GLOBAL WARMING.

SÄÄSTLIKKUS ehk KERGUS

Hoone kaal on üks teguritest, mis määrab ära tema ökoloogilise jalajälje. Iga tonn materjali nõuab tootmist ja transporti. Iga tonn on tonn mateeriat, mida ei kasutata kümneid aastaid.

ARCHITECTURE IS THE PERFORMANCE OF NATURE. IN NATURE, WE DONT SEE IMAGES, WE SEE PERFORMANCE.

Tõepoolest, looduse eesmärk ei ole pakkuda esteetilisi naudinguid, vaid lahendada võimalikult efektiivselt probleeme. Iga struktuur taotleb ökonoomsust. Ka arhitektuuri esimene eesmärk on Ruiz-Geli jaoks soorituse efektiivsus.

Tunnistades, et kliima soojeneb, et Barcelona suvi on kümne aastaga pikenenud peaaegu poole aastani, on Euroopa Liit vastu võtnud CO2 vähendamise kava, mille raames peavad alates 2020. aastast olema kõik uusehitised liginullenergiahooned. (2)

Seda aitavad saavutada (1) looduse praktikad ja (2) innovatsioon tootvas tööstuses.

Esimest korda on tekkinud moment, kus tarkvara, idee, ja töötlev tööstus on jõudnud samasse punkti. Meil on võimalik luua disaine, mis imiteerivad looduslikke struktuure nende unikaalsuses ja meil on võimalik neid toota. Standardeid ei ole enam vaja, robotil ei ole vahet, kas ta teeb ühesugust detaili või unikaalseid detaile. Kõik on kinni programmis. Ja robot teeb. Kus me oleme harjunud nägema korda ja rütmi mingites tugistruktuurides, ei ole seda enam vaja. Kusjuures, tihti on see lihtsalt arhitekti, inseneri või tööstuse laiskus: lihtsam on konstrueerida või toota ühesuguseid poste, reelinguid, torusid, selleasemel, et toota iga positsiooni jaoks unikaalne ja optimaalne lahendus. Kordus on raiskamine. Looduses leidub küll sarnasusi, identsust aga mitte kunagi. Täna on inimkond võimeline oma tehislikkusega suubuda tagasi loodusesse.

NÄIDE: MEDIA ICT BUILDING. BARCELONA. 2010. (Pildid: Archdaily)

Media ICT hoone on Ruiz-Geli kõige tuntum töö, mis pälvis ka 2011. aasta World Architecture Festivali aasta parima hoone tiitli. Seega päris hea.

Media ICT hoone erilisus seisneb selles, et see tarbib 92% vähem energiat ruutmeetri kohta kui teda ümbritsevad konventsionaalsed büroohooned. Selle tulemuseni jõuti eelkõige ilmakaarte maksimaalse ärakasutamisega: iga hoone fassaad on erinev. Lõunafassaadi katab topelt-nahk või membraan, mis takistab soojenemist, ent annab siiski edasi valgust. Sõltuvalt temperatuurist ja päikesevalguse langemise nurgast, mida loevad iga membraani eraldi juhtivad sensorid, reguleerivad membraanid oma paksust, lisades või võttes ära kihte. Läbipaistev läänefassaad täidetakse aga intensiivse päikese korral lämmastikuauruga. Tekkinud uus õhutihedus muudab kogu läänefassaadi monoliitseks isolatsiooniks. Maja tugistruktuur on kaetud valgust akumuleeriva värviga ning helendab pimeduse saabudes, täites tänavavalgustuse funktsiooni. Valguse kontrollimine siseruumideski pole enam inimkätes, vaid seda reguleerib maja ise. Inimene eksib, maja, tema sensorid, tema lahutamatus maailmatervikust on ülimuslik ja parem.

Hingav membraan.

Barcelona uus ja vana arhitektuur. Hoone ei saa olla enam üks
esteetikale orienteeruv monoliit.

Inimene elab justkui organismis, mis on kujunenud tema jaoks, ent mille üle tal enam kontrolli ei ole. Ta on muutnud end parasiidiks.

Media ICT hoone on ka prograamiline töö. Sellest pidi saama Barcelona innovatsioonilinnaku infotehnoloogia HUB, poolavalik platvorm, kus tehnoloogiaettevõtted saavad omavahel suhelda. Seega pidi see olema hoone, kus käib inimesi, kes omavad ressursse ja märkimisväärset kommunkatiivset potentsiaali. Teisisõnu, inimesed, kellele saab näidata bioarhitektuuri sooritust.

ITS ALL ABOUT PERFORMANCE.

Hoonel on kaks erineva tehnoloogiaga päikese-vastast fassaadi.

Korrused tõsteti kolme kaupa mööda karkassi üles.

Tegelikult ei ole hoone skelett väga standardne: kurvjas sõrestik koosneb
näiteks kaheksa erineva paksusega detailidest.

ARCHITECTURE AS A PROTEST.

Hoone ehitamise ruutmeetri hind oli Barcelona keskmine, ent tema elektriarved on sõna otseses mõttes nullilähedased. Bioarhitektuur on majanduslikult mõistlik. Taoliste hoonete kaudu, soorituse kaudu, on võimalik survestada ka riikide ühiskonda kehtestama kõrgemaid standardeid energiatõhususes.

Media ICT hoone pidi olema ka läbipaistvuse sümbol. Teda ei tohtinud mässida tühja kesta, võõbata üle paneeliga. Tema skelett, kommunikatsioonid, vesi, elekter, karkass - sooned - pidid jääma näha, et näidata, milline on looduse arhitektuur tegelikult. Et õpetada avalikkusele anatoomiat, et vaataja ei peaks enam pelgama seda, mis on tegelikult loomulik. Ka leht paistab läbi ja keegi ei tunne end halvasti.

UUS VISUAALSUS

Bioarhiektuuri programm, väljakuulutatud paradigmamuutus näeb ainuvõimalusena allaandmist loodusele. Tehiskultuur lakkab taotlemast isandust. Meie jooned ei ole enam võõrad looduse joontest, meie rütmid ei ole enam erinevad looduse rütmidest, päikesest, vihmast, rakust, sulamisest, millimallikast. Inimnäoline Jumal on surnud, tema käsk muuta maailm inimsarnaseks on kadunud. Me ei pea jäljendama enam masinat, kes on looduna inimnäoline, me ei pea jäljendama mütoloogiat, mis on skeem meie psühholoogiast, ühiskonnast ja kultuurist. Me ei pea jäljendama ideoloogiate programme, linn ei pea kajastama mingi rahvuse oletatavat mentaliteeti, ajalugu, maailmatunnetust. Isegi loodust ei pea me järeleaimama senisele kunstile iseloomuliku abstraheerimise ja deformatsiooniga. (Näide arhitektuurist.) Me saame seda kujutada, selles elada ja see OLLA realistlikult. Ehk tulekski mõista bioarhitektuuri kui viimast realismilainet kujutavas kunstis. Või allaandmist looduse ees.

NÄITEID RUIZ-GELI JA TEMA BÜROO CLOUD-9-i TÖÖDEST.

Villa Nurbs. Costa Brava. Ruiz-Geli kodulehekülg.

Villa Nurbs. Costa Brava. Ruiz-Geli kodulehekülg. 

Forest Hotel. Ruiz-Geli kodulehekülg. Forest Hotel aimab järele puu
lehtedekaudset valgusvahetust.

Thirst Pavilion. Barcelona Exop. 2008-2011. Paviljoni aineks on helivõngete poolt
tekkinud mustrid soolas, soola ja vee suhestumine. Hoone ka "higistab" kõrval asuva jõe vett,
millest jäävad soolarandid katavad lõpuks kogu hoone.

Ühe maailma hinnatuima restorani elBulli Foundation´i kontor.

(1) https://en.wiktionary.org/wiki/bioarchitecture. Viimati vaadatud 06.10.2017.

(2) https://energiatalgud.ee/index.php/M%C3%B5iste:Liginullenergiahoone. Viimati vaadatud 06.10.2017.

Kord vajab tühjust. (Miks peab kirjutama?)

I TÜHJUS

Kristjan Raud. Inspiratsioon. 1928-1938. EKM.
Pliiats, tušš, guašš.

Enamik aega on aja raiskamine.

Kaks loengut päevas, reeded on vabad. Tartu tudeng raiskab aega. Kui vaid kõik see produktiviseerida, mida võiks inimkond saavutada!

Moodne maailm pakub õnneks hulgaliselt võimalusi, kuidas oma aega mõistlikult ära kasutada. Neid äppe on lausa terve hunnik, mis aitavad kasutajal reastada päevaseid prioriteete, nädalasi prioriteete, ühekordseid kohustusi, distsipliine, veerandtunde; on äppe, mis mõõdavad treeningu efektiivsust, lugemiskiirust; mis jaotavad koormuse laiali mitte koguse vaid erisuse järgi: lugemisele järgneb jooksmine, vaheldus, söömine ja siis arvutamine, jooksmine, söömine. Mitut asja saab teha korraga ja olla veelgi efektiivsem! Näiteks autot juhtides saab kuulata e-raamatuid, jalutades saab kuulata podcast´e; kui seltskond muutub igavaks, saab lugeda mõnd personal growth´ile pühendatud portaali. Kogu aja saab olla efektiivne, hästi produktiivne. Ja kui palju tunde raisatakse koolides vahetundidele ja puhkusele! Kui palju tunde raisatakse raamat sülle vajunult kaugusesse vahtides; bussis niisama tukkudes!

Palju. Tõesti palju. Asi on lihtsalt selles, et see pole raiskamine.

Soovis saavutada rohkem vähema ajaga selleks, et jõuda rohkem vabal ajal, peitub praktikas kerge vastuolu. Efektiviseerimise asemel hakatakse tegema lihtsalt rohkem. Vabadus maksimaliseeritakse ja sellega see ka kaob. Produktiivsusest saab igi-produktiivsus, hingetõmbepausid, milleks justkui võikski elada, on nüüd lihtsalt ebaefektiivsed. Raiskamine. Askeldamise käigus pole aega tegeleda mõttetute metafüüsiliste teemade, suurema pildi või lihtsalt küsimusega, et miks ma selle jamaga üldse tegelen. (1)

Et võiks joonistuda midagi uut, on vaja valget lehte. Kujutlusvõime hakkab kõige ettenägematult tööle seal, kus ta näeb tühja kohta. Inimene animeerib kõike enda ümber. Jõgedele kingitakse näkid, metsadele antakse vaimud, rabadele tuled, tühjadele majadele kodukäijad. Tuba, kus keegi juba elab, ei tekita küsimusi, Selle toa lugu jutustab end ise. Tühjas korteris on aga kõik võimalik ja kõik juhtunud, tuleb lihtsalt välja mõelda, mis. Mütoloogia sünnib seal, kus puudub seletus.

Ilmselt paneb ka auk linnaruumis tööle arhitekti kujutlusvõime, tühjaks jäänud tehasekompleks sunnib aktiivset kodanikku mõtisklema selle funktsionaalsuse üle. Nii sündis “Ruuminihe” Paides ja kogukonnahoone kava Türil. (2)

Iga tekkimine nõuab õiget keskkonda; mõtte tekkimise keskkonnaks on tühjus. Tabula rasa. Sellepärast on ka paljud kirjanikud ja mõtlejad loonud enda jaoks keskkonna, kus saaks sündida midagi uut. Nietzsche hulkus tundide kaupa looduses, Darwin jalutas oma mõtteteel ja Einstein unistas selle asemel et õppida. (3) Lotman puhkas kesk Toomet.

Mõnikord on vaja lasta aju vabalangusesse, et kuhugi üldse jõuda. Pidev rabelemine ei loo vajaduse akent, loomingulist ja mõttelist vabadust.

B & M architects, Soome, 2008.
Foto: Marc Goodwin.

II KORD

Keskkond vajab tõuget.

Selleks, et midagi uut võiks tekkida, on vaja aktiivset alget, subjekti, kes teeks midagi, peegeldaks seda, mida ta näeb. Mõtlemine on tore, aga see on pelgalt sähvatus, aimdus, kõhutunne. Intuitsioon. Aga intuitsioon ei ole teadvustatud tööriist, vaid kaitsemehhanism, mis võib pakkuda ka valesid lahendeid. Selleks, et kõhutunne või südame hääl võiks muutuda tõsiseltvõetavateks vahenditeks, tuleb mõista nende põhjuseid ja paiknemist teiste nähtuste taustal.

Oma mõtete selgitamiseks on kõige parem viis kirjutamine. Et mõista ennast, tuleb proovida seda edasi anda kellelegi teisele. Ent kirjutamise eesmärk ei pea olema kommunikatsioon. Kirjutades me objektiviseerime reaalsust, me ei kirjuta tingimata selleks, et suhelda, vaid selleks, et luua korda. Luua selgemat arusaamist oma kogemusest tegelikkuses. (4) Aktiivsus sunnib meid nende sähvatuste, kõhtunnete ja ideedega tegelema, neid arendama, neis vigu nägema ja veel proovima. Lõpuks nägi ka Sokrates kaht teadmise allikat: mõtlemist ja vestlust. Ja ei ole ju kirjutamine muud kui vestlus iseendaga.

Valge leht paneb mõtlema. Tammsaare kirjutas oma raamatuid alati mitu korda läbi. Et ennast ja end ümbritsevaid sündmusi paremini mõista. Seistes suurte valikute ees, on mõnikord parim hakata kirjutama. See on nagu rääkimine. Iseendaga. Ainult et vähem imelik.

Ja tulemused on näha. Akadeemilise kirjatöö lõpus tuleb tihti sissejuhatus ümber teha, sest kirjutades on selgunud midagi täiesti uut.

Seepärast on paljud mõtlejad pidanud päevikuid. Paljud kirjanikud on pidanud päevikuid. Camus, Kafka, Koort, Ristikivi. Poliitikud: Reagan, Thatcher, Pinochet.

Ja kui valge lehe täitmine ei õnnestu, siis pole midagi, võib jääda lakooniliseks nagu Kafka: täna ei kirjutanud jälle midagi.

Aga selle tühjaksjäämise põhjus on tulevikuperspektiiv; tuleviku eeldus on keskkond, ja keskkond on siinkohal tühjus.

Anarhia on korra ema. Nestor Mahno.  

Chaos is a ladder. Bran Stark.

Jüri Okas. Konstruktsioon M. 1976. Sügavtrükk. Autori kogu.

1. Why Time Management is Ruining Our Lives. Oliver Burkeman. The Guardian. https://www.theguardian.com/technology/2016/dec/22/why-time-management-is-ruining-our-lives. Viimati vaadatud 28.08.2017.
2. Caroline Charelli töö Tapa raudteejaamast. http://carolinecharrel.eu/Stele. Viimati vaadatud 28.08.2017; Tapa südames. Karin Paulus. Eesti Ekspress. http://ekspress.delfi.ee/areen/tapa-sudames?id=78030996; Viimati vaadatud 28.08.2017.
3. The 2 Hour Rule: The Genius of Einstein, Darwin, and Nietzsche Applied. Zat Rana. Medium. https://medium.com/personal-growth/the-2-hour-rule-the-genius-of-einstein-darwin-and-nietzsche-applied-b276acce84c. Viimati vaadatud 28.08.2017.
4. Writing Will Make You Smarter. Jessica Stillman. Inc.. https://www.inc.com/jessica-stillman/a-dead-simple-way-to-get-smarter-write-more.html. Viimati vaadatud 28.08.2017.